Microob Nozzu päevaraamat [NL10 FR]

[ranka]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Kas järgmisi osasid võib ajalehest lugeda või paned ikka siia ka üles? Mul õlled külmas ja krõpsud varutud, võid järgmise seeria üles lasta

Tulin siia täpselt sama küsima. Kui Nozzu ei ole tuju kirjutada siis tee paar väiksemat juttu, mis võtavad järgneva tripi kokku ja eeldan, et tagasitee Eestisse oli reisi kõige igavam koht?

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Andke mulle andeks selle viivituse pärast. Töö kõrvalt ja õhtuti kirjutades võttis kirjtuamine aega. Aga valmis ma selle teksti lõpuks sain. Umbes pool tundi tagasi lõpetasin. Tõenäoliselt ilmub tekst ka lehes, andsin selle juba peatoimetajale üle, aga Pokkeriprode kommuun on esimene, kes seda lugeda saab. See on minu kummardus teile.
Siit siis sellelt kohalt kus pooleni jäi kuni lõpuni:

Öösel koputas telgile äikesetorm, mida nägin juba õhtul taamal kõrguvate mägede juures jõudu kogumas. Päris kõvasti koputas. Lamasin käed-jalad laiali telgis, mis tuule käes kord paisus ja siis jälle maadligi kokku suruti ning lootsin, et ma mehitatud tuulelohena minema ei lenda. Ei või ju teada, kui tugevad need äikesetormid sealkandis on.
Hommikuks oli maru raugenud. Hallist taevast tibutas vihma. Kuniks ma parkla väljapääsu juures koha sisse võtsin. Siis enam ei tibutanud. Sadas. Konkreetselt ja väga järjekindlalt.
Enne kui taipasin parkimisplatsi käimla avaras invaliidide sektsioonis vihmakeebi selga tõmmata, olid kõik mu hilbud läbi ligunenud. Ja nagu minu nördimuseks selgus, siis mitte ainult need mis seljas, vaid ka need, mis seljakotis.
Keebi tõmbasin ikkagi dresspiluusi ja jaki vahele, lootuses, et ehk hakkavad riided kehasoojuse mõjul tasapisi kuivama. Ei hakanud.
Turgutasin end bensukast ostetud kuuma teega ning ligunesin siis edasi. Just kannatlik meel ongi see, mida häälega reisimisel vaja läheb. Ja ehkki, kiires argielus võib tunduda mõte seista neli tundi ühe kohapeal, suhteliselt ahvatlev, hakkab see varem või hiljem ära tüütama. Eriti veel siis, kui vihma sajab nii tihedalt, et taevast langevad või riietelt voolavad vihmapiisad sigareti su sõrmede vahel enne läbi leotavad kui sa selle põlema jõuad panna. .
Tuletasin endale meelde, et just praegu ja siinsamas leiabki aset see seiklus, mida sa otsima tulid – nii et katsu nautida. Katsusin. Nautisin.
Viimaks, kui hommikust oli saanud juba ammu lõuna, korjas mind üles üks Lauri Leesi moodi mees. Mul oli tõsiselt kahju, et ma temaga sõnagi rääkida ei osanud. Seda enam, et ta viis mu pea aegu kohale – Maconi linna lähistele.
Ometi oli see üks väga kena kulgemine läbi sombuse Prantsusmaa, mööda kitsaid ja kurvilisi, väikekülasid ühendavaid teid. Kõrvus sulnid Mozarti ja Bachi heliteosed mida autojuht isekõrvetatud CD plaatide pealt mulle mängis ning millele ta aeg ajalt käega takti lüües kaasa elas.
Kolm tundi hiljem autost uuesti kraevahele sadava vihma kätte astudes tõmbus kõht ootusärevusest õõnsaks. Oli lootus, et juba mõne tunni pärast jõuan kloostrisse. Mina, kes ma end kristlaseks ei pea ning kirikus olen käinud vaid mõned korrad ja sedagi kui turist.
Ja kui siis mind läbi Maconi, Cloony teeharuni sõidutanud prantslane vanadelt kassettidelt lunastajast pajatavaid laule lasi ning mulle Jumala õnnistust soovis, hakkasin kahtlema kas olen ikka päris õigesse kohta teel. Noh, et nagu hunt lambanahas või midagi sellist.
Ja ometigi, nähes kui oluline see mulle küüti pakkunud mehe jaoks oli, ütlesin ka mina talle autost väljudes silma vaadates ja tugevalt kätt surudes: “God bless You”. Mehel, kes ilmselt pidas mind vägagi pühendunud jumalasulaseks (sest miks ma muidu sellise raske teekonna ette võtsin) oli selle üle siiralt hea meel. Koguni nii hea, et ta otsis mulle autost kolm virsikut ning pooliku pudeli sidruni maitselist limonaadi. Mehe kimbatuses näost millega ta mind vaatas, lugesin välja, et ta peas on hakanud tekkima plaan mind kloostrisse ära viia. Ja alles siis, kui olin talle korda kolm kinnitanud, et minuga on kõik kõige paremas korras, sõitis ta minema.
Juba liiga pühalikuks kiskunud meeleolu normaliseeris autotäis kohalike maakaid, kes oma romu minust umbes nelikümmend meetrit tagapool kinni pidasid. Ja siis, kui ma olin jõudnud sellest vahemaast umbes kaks kolmandiku maha liduda, minema kihutasid. Näitasin neile rahvusvaheliselt tuntud sõrmekombinatsiooni ning tundsin end jälle kahe jalaga maapeal seisvat.
Viimase otsa sõidutas mind uhke, kahekohalise sportautoga enda kinnitusel prantslasest ärimees, kellele Eesti ja eelkõige Tallinn vägagi tuttavad. Nimelt ajavat ta seal venelastega mingit äri. Mis äri ei hakanud ma sellelt, laitmatus vene keeles kõnelevalt ning nagu mulle tundus, pigem Venemaalt Prantsusmaale kolinud mafioosnikult, uurima.
Lendasime 150 mööda kitsaid külavaheteid, seejärel läbi Clony linna, jätsime selja taha veel mõned väiksemad külad ja siis, teeloleku viienda päeva õhtul, pugesingi ma Taize kloostri ees autost välja.
Oli pühapäev ja kella seitsmest puudus viisteist minutit. Seda, et uusi inimesi võetakse kloostrisse vastu just pühapäeval ning kella seitsmeni õhtul, ma ei teadnud. Ei teele asudes ega teel olles. Ja ometi jõudsin kohale täpselt õigeks ajaks. Oli see lihtsalt juhuste kokkulangemine või ehk tõepoolest…

Seal ma seisin, kloostri viie kellaga kaunistatud puidust väravakaare esise platsikese serval, oma palverännaku sihtpunktis - silmitsi sellega mida olin oodanud ning natuke peljanud.
Ent kui mind siis info- ja vastuvõtupunktist esimese asjana esmalt kloostri avara hoovi ühes servas tunglevasse toidujärjekorda suunati, oli selge, et olen pärast teel kogetud väntsutusi jõudnud turvalisse kohta. Viie teel oldud päeva järel, mil sai söödud ainult kuiva, pahatihti leige veega alla loputatud, toitu, maitses see pudrust, saiast, küpsisest ja šokolaadist koosnev eine…jumalik.
Söödud-joodud, läbisin vastuvõturiituse, mis seisnes paari, isikuandmeid sisaldava paberi täitmist, kodukorraga tutvumist ning kloostrile ja sealsele vennaskonnale minu sealviibimise kulude katteks 50 eurost loobumist. Protseduuri eduka läbimise tunnistuseks omistati mulle neli toidukorda päevas garanteeriv talong.
Nagu hiljem teada sain, oli mul tegelikult õnne, et mind üldse kloostri rüppe vastu võeti. Panustades kristlikule eetikale, mis nii nagu mina sellest aru saan, ei luba väsinud teelist kloostriväravast tagasi saata, olin jätnud oma saabumise eelnevalt registreerimata. Kuna aga üle kolmekümneaastastel on registreerimine kohustuslik, siis oleks võinud minupoolne administratiivne lohakus võinud lõppeda sellega, et mind oleks väravate taha jäetud.
Vaevalt jõudsin laagriplatsil telgi üles panna ja päevasest vihmasajust ikka veel märja magamiskoti lahti rullida kui kell juba kutsus. Kirikusse.
Madal, puidust seinte ja sibulkuplitega kirik mahutab tuhandeid inimesi, ent samas, tänu oma langetatavatele vaheseintele on kohandatav nii avaraks kui parasjagu vaja, mistõttu on see teenistuste ajal alati hubaselt rahvaga täidetud.
Sisustuse poole pealt on kirik lihtne – ei toretsevaid lühtreid ega kõrgeid värvikirevaid vitraažaknaid. Puuduvad ka pingid, nii et inimesed istuvad teineteise kõrval põrandal mis tõuseb väikse nurga all nõnda, et ka kaugemal istujaile paistab kätte kloostriga kokku ehitatud, kümnete ja kümnete põlevate küünalde ja laene kõrguvate punaste kangastega kaunistatud altar.
Jumalateenistuski on Taizes isemoodi. Nimelt viiakse see suures osas läbi lauldes. Ning sõltumata sellest, milline religioon on märgitud su usutunnistusele või kas sul üldse on see dokument, on igal juhul kena ja hinge kosutav kuulata kui tuhanded inimesed laulavad.
Et ma aga kahtlustan, et Jumal mu lauluhäälest suuremat ei pea, ei hakanud ma harmooniat rikkuma ning veetsin nii selle esimese kui kõik järgmised jumalateenistused kuulates.
Jumalsõna kuulamise kõrval näib Taizes vähemalt sama olulisel kohal olevat uute tutvuste loomine, või veel parem, Jumala kõrvale teise armastuse leidmine. Mistõttu on seal kiriku kõrval tähtsuselt ja populaarsuselt teine koht vabaõhukohvik Oyak mille ette varjualuse alla kogunevad pärast õhtust palvust maailma eri nurkadest Taizesse kokku sõitnud inimesed. Neist igal ühel oma taust ja lugu rääkida. Neile kes oskavad ja tahavad kuulata.
Minu lugu, niipalju kui ma seda rääkisin, võttis tsiviliseeritud eurooplased pead vangutama. Hääletamine, enda elu pimesi usaldamine võõrastele autojuhtidele, magamine seal, kuhu õhtuks jõuad – see oli see, millest neist paljud olid unistanud ent mida nad teha polnud söandanud.
Mitte, et kristlikud tõekspidamised neile väikest seiklust keelaks. Lubab pikantsemaidki. Näiteks ühel ööl, kui äikesetorm järjekordselt mu telki lammutas nii, et külje all kerkivad järved ja voolavad ojad mul magada ei lasknud, mistõttu ma hoopis pealambivalgel raamatut lugesin ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel asuvast väikelinnast salaja kloostrisse smugeldatud veini rüüpasin, tegi naabertelgis elutsev sakslasest kirikuõpetaja Michael vägagi häälekalt seal kellegi naisterahvaga vanainimesteasja. Kui nad lõpetasid, läksin mina välja suitsetama. Enne nagu ei tihanud. Kuidagi imelik oleks olnud kesk protseduuri seal nende telgi kõrval seista.
Suitsetamine on Taizes tolereeritud. Varasematel aastatel koguni müüdi Oyakis sigarette, ent see lõpetati ära. Sest siis hakkasid kõik suitsetama nagu rääkis mulle üks Hollandi tüüp Johan, kes õpetas mind näppude vahel Hollandi moodi porgandi kujulisi sigarette keerutama.
Küll aga müüakse Oyakis õllet ja veini, mille omal käel kloostri territooriumile toimetamine on vastavalt kodukorraeeskirjadele keelatud. Täpsemalt õlut või veini nagu mulle esimesel õhtul selgeks tehti kui ma mõlemat osta üritasin. Et oma kohalesaabumist prantslaslikult tähistada valisin toona veini mis serveeriti sõrmkübarast mõnevõrra ent mitte eriti suuremas papptopsis. Järgnevatel õhtutel ostsin kvantiteedile rõhudes õllet mida sai 0.70 euro eest 0.33 liitrit.
Muide alkoholi osta on Oyakist lihtsam kui näiteks pizzaviilu või pannkooke mille soetamiseks tuleb seista kaks korda sabas. Esmalt selleks, et raha eest talong osta ning siis juba selleks, et talong toidu vastu vahetada. Miks see nõnda seatud on, ei osanud žtaasikamadki kristlased mulle selgitada. Võib-olla selleks, et inimesed end üle ei sööks ja nende vaim värske püsiks.
Kloostriköögi poolt pakutav toit mida jagatakse ja manustatakse avatud seintega avarates varjualustes, on igatahes kesine ja lihtne. Hommikusöök piirdub viilu saia, väikse margariinikuubiku, küpsise, kahe šokolaaditüki ning kausitäie sooja veega kuhu võib vastavalt eelistusele panna siis piima, kakao, tee või kohvipulbrit.
Lõuna ja õhtusöögiks tõsteti kaussi aga kulbitäis hernestest, kartulitest või muust taolisest kokkukeedetud puder või siis makaronid. Kõrvale kas singitükk, juustuviil või kübeke kotleti. Ehk piisavalt selles, et kõht tühjaks ei jääks aga liialt vähe selleks, et mõnus täiskõhu tunne tekiks.
Kõik toidud näikse Taizes olevat valmistatud põhimõttel, et neid peab olema võimalik lusikaga süüa sest muid söögiriistu välja ei jagatud. Samas nagu üsna kiirelt selgeks sai, on lusikas suhteliselt universaalne vahend, millega kannatab kühveldada nii pastat kui putru. Pärast mõningast harjutamist suutsin lusikavarrega isegi saia viilutada ning võid määrida.
Veel üks asi, mille usulaagris viibides selgeks sain, on nõude kuivatamine. Nimelt et kogu seda süsteemi võimalikult väikeste kuludega toimimas hoida, jagatakse kõigile mingi ülesanne. Kes aitab süüa teha, kes seda välja jagada, kes peseb tualette, kes jagab kirikus laululehti, seisab enne palvust kiriku ees vaikust nõudva sildiga või valvab öösiti korra üle laagris.
Mina sattusin köögitoimkonna sellesse rakukesse mille ülesanne oli igal õhtul pesta puhtaks toidu valmistamise käigus määrdunud inventar nagu potid, pannid ja muu taoline. Ja et leidus inimesi kes näitasid üles valmidust võtta pesemine enda peale jäigi minu ametiks nõud kuivaks nühkida.
See oli ka ainus kohustus, mis mul seal oli. Ülejäänud programm mis koosnes hommiku, lõuna ja õhtupalvusest, piiblitunnist, töötubadest ja grupikohtumistest oli vabatahtlik. Ja et ma ei läinud Taizese mitte Jumalt vaid ennast leidma, võtsin aeg ajalt vabaduse alternatiivseteks tegevusteks.
Näiteks, kuna ärakasin alles kirikusse kutsuvate kellade peale, siis ma hommikupalvustele õigeks ajaks ei jõudnud. Oli ju vaja esmalt teha veeprotseduurid ning seejärel külastada Oyaki juures asuvat kohviautomaati millest sai 40 sendi eest topsi kohvi. Alati on aega ühe tassi kohvi jaoks, eks.
Teinekord eelistasin jumalasõna kuulamisele üksildasi jalutuskäike ümberkaudsete külakeste ja hekkide või madalate kivimüüridega piiratud, kuni silmapiirini paistvate heinamaade ja metsatukkade vahel. Mõnikord aga raamatut kusagil karjamaa serval puu varjus või müürijupil jalgu kõigutades, seltsiks purk õlut või väike pudel sealsamas Burgundias valmistatud punast veini.
Ent üldjuhul proovisin ma palvuste ajaks ikkagi kirikusse jõuda. Võtsin osa ka öisest palvetamisest ümber kirikupõrandale asetatud risti. Või õigemini kuulasin laulu ja vaatasin, kuidas inimesed – noored ja vanad põlvili, pea vastu põlevate küünaldega kaunistatud risti surutult oma hääletuid palveid Jumalale edastasid.
Ja niimoodi muretus rutiinis, jumalasõna kuulates, mõtiskledes, ringi uidastes ja Oyaki ees maast ja ilmast vesteldes, jõudiski märkamatult kätte pühapäev, mil taas telgi kokku lappasin, magamiskoti kokku rullisin ning oma selja ja südame kodumaa poole pöörasin.

Pärast päeva väldanud kulgemist mööda Prantsusmaa ja Saksamaa kiirteid, leidsin end vastu õhtut teiselt poolt Frankfurti, tanklast. Kiire edenemise eest pidin tänama ja tänasingi üht Taizes kohatud sakslasest kooliõpetajat, kes pakkus mulle lahkelt oma pisikeses Fiatis kohta. Pakkumine, millest ei saanud ära öelda.
Närisin püstjalalauale nõjatudes mikrouunis soojaks aetud ja sinepiga maitsestatud wurzti, lonksasin Taize allikavett peale ja tundsin ühtäkki oma turjal tosin päeva kestnud seikluse raskust.
Ma ei tahtnud enam telgis magada, ei tahtnud teeääres seistes vihmas liguneda, tuulte tõmbuses kuivada või päikese käes praadida. Ei tahtnud enam üksildust kesk liiklusmöllu ega ka mitte poolkohustuslikku sotsialiseerumist mind sellest üksildusest päästnud autojuhtidega. Tahtsin olla kodus. Ent kodu oli veel 1800 kilomeetri kaugusel. Nii see oli ja sellega pidin ma leppima.
Seega ostsin endale purgi õllet. Loputasin melanhoolia tanklaresto kõvale põõsasse püstitatud telgi ees istudes alla ning kobisin magama.
Hommikul lappasin kirjutusbloki lehtede vahelt tuttava, Kesk-Saksamaale rajatud “Jena” kirja välja ning lülitusin teelolekurutiini. Peatselt läheneski Jena mulle pealt saja kilomeetrise tunnikiirusega samal ajal kui mina mugavas autosalongis ühe Saksa frau kõrval ärkvel üritasin püsida. Sõit sai otsa sadakond kilomeetrit enne Jenat ühel mitme jalgpaliplatsi mõõtu ja kangesti tuulisel, bensiinijaama ümbritseval, parkimisplatsil.
Nüüd pidin otsustama kas kirjutada joonistusbloki lehele Berlin või jätkata otse läbi Saksamaa liikumist ja väljuda riigist sealtkaudu kust olin sisenenud ehk Dresdeni lähistelt. Veidi tihedamale liiklusele panustades otsustasin Berliini kasuks.
Aeg läks. Aga asja ei saanud. Istusin tülpinult murul, seljakott paari meetri kaugusel eemal, silt selle kõrval maas vedelemas ning kiskusin mööduvatest autodest välja tegemata tujutult sigaretti kui järsku kostus pidurikrigin ning üks valges kaubikus istuv vanamees mulle kutsuvalt viipas.
Muhe vana oli, pakkus mulle kohvi ja küpsiseid. Ning ma põleva suitsukoni aknast nii ebaõnnestunult välja nipsasin, et see tuuletõmbusega taas salongis maandus, rehmas ta ainult julgustavalt muheledes käega.
Vastu õhtut peatusime viimases tanklas enne Berliini. Võtsin väikse kehakinnituse ning asusin jälle hääletama, kaardipealt vaadates kiviviske kaugusel asuva Poola piiri poole.
Sealsamas kohtasin sel retkel ka esimest hääletajat. Pikka kasvu, pisut kühmus ja kõhetu noormees, pisikese seljakoti, kulunud rõivastega ning vihmavarjuga ütles oma nimeks Antonion. Oli teine oma sõnul Pariisist pärit ning teel Peterburgi, mingile muusikafestivalile. Mis bändid seal esinevad, ei osanud ta öelda.
Tüüp tõstatas küsimuse kas hääletame edasi koos või eraldi. Jõudsime ühisele arusaamisele, et eraldi on meil mõlemal suuremad võimalused veel vastu ööd Saksamaalt minema saada.
Nii siirduski Antonion tanklasse autojuhte ära rääkima. Mina aga jäin parkla väljapääsu juurde. Kusjuures nagu ma ühel hetkel kerge heldimusega avastasin, oli selle sama koha peal ennegi mu kaasmaalasi seisnud. Nimelt oli ühe teetulba peale musta markeriga kritseldatud: “Siin on parem kui Siberis.” Kena lohutus.
Üsna ootuspäraselt pälvisin taas politsei tähelepanu. Jupp aega oma rohevalgetes värvides väikebussist mu tegevust jälginud, võtsid nad nõuks sekkuda. Hakkasin dokumente otsima ent nad ei tahtnudki neid näha. Selgitasid hoopis, et ma ei ole midagi valesti teinud ja võin parkla väljasõidu juures hääletada küll, AGA. Aga jama on selles, et kui mõni auto peaks seal, suhteliselt kitsas pudelikaelas peatuma, tekitab see liiklusohtliku olukorra. Mistõttu tuleks mul minna tanklasse hääletama. “Jah AGA,” keeldusin ma taandumast, “tanklas hääletades jäävad mul püüdmata kõik parkimisplatsil või selle kõrval asuva McDonaldsi restorani ees peatunud masinad.”
Nii võimsa argumendi vastu polnud neil midagi panna. Küll aga soovitasid nad mul “Poznan” kirjutada üle kahe joonistusbloki lehe. Nõnda üle ühe nagu mul, olevat seda näha vaid meetri kauguselt. Lubasin neile rõõmuga, et seda võin ma teha. Ja tegingi.
Vaevalt oma sildi valmis saanud, peatuski minu juures Poola numbriga väikebuss. Salongist vaatas mulle sohvri kõrvalt vastu rõõmsailmeline Antonion. Tal oli õnnestunud autojuht ära rääkida, et ka mind on vaja ilmtingimata peale võtta. Tänulikult pressisin end kolmandaks.
Lõpppeatusesse, Poola, piirist mitte väga kaugele jõudsime millalgi südaöö paiku. Nevada nimeline hiiglaslik parkimiskeskus oli mõnusalt poolalik – kiiskavad reklaamkirjad, sutenöörid ja rekkade vahel jalutamas maantelibud – seelikutes, mis lühemad kui kinga kontsad. Neile kutsuvalt tuledega vilgutades oma huvist märku andvad autojuhid.
Hulkusime meiegi Antonioniga tunnikese autode vahel, proovides leida startima hakkavat rekkat, mis meid ehk läbi öö edasi, Leedu poole viiks. Edutult. Et Antonioni minimalistliku reisivarustusse telk ei kuulunud, tegi ta ettepaneku, et võiksin enda öömaja temaga jagada. Ehkki ma mõneti kõhklesin, ei olnud mul südant ega tahtmist ära öelda mehele tänu kellele ma üldse niikaugele jõudnud olin.
Et Nevada tundus liiga lärmakas ja paheline, jalutasime umbes poole kilomeetri jagu edasi teisel pool teed pimeduses kumava tankla juurde. Ostsin sealsest poest meile kummalegi ühe õlle ning võtsime tanklakõrval pingil hilise õhtusöögi.
Uurides elu kohta Pariisis, nentis ta et seal on linnaosasid kuhu temasugusel asja ei ole. Ja mitte vaesed linnaosad mille taolistes käimise välistasid noored, kellega ma Taizes samal teemal juttu olin teinud. Ei, Antonioni jaoks oli võõraks maailmaks just nn. korralikud rajoonid. Getopoisina oli ta üles kasvanud filmist La Haine tuntud keskkonnas.
Ja eks see keskkond teda omajagu ka mõjutanud oli. Näiteks õpetas ta oma isiklikule elukogemusele toetudes, et olukorras, kus on oht, et sind võidakse röövida, on parim mis sa teha saad, avada lähima prügikonteineri kaas ning teeselda seal tuhnimist. Nii annad sa võimalikule röövlile signaali, et risk mida sind rünnates võetakse, ei tasu end ära.
Söömise lõpetanud, panime telgi tankla taha puhkealale püsti. Õigemini mina panin. Antonion ragistas samal ajal kusagil pimeduses, soostunud heinamaal ja otsis kuivi puid, et hommikul lõkke kohal kohvi keeta. Leidiski.
Hommikul ärkasin selle peale, et Antonion pistis pea telgiuksest sisse ja teatas, et kohvi on kohe-kohe valmis saamas. Oli näha, et mees on tankla välikaminasse tehtud tule üle siiralt õnnelik.
Kohv ja paar saiaviilu paaki tõmmatud, jätkasime põhitegevusega – ehk hääletamisega. Jällegi otsustasime, et katsume eraldi tegutseda. Antonion jäi sinnasamasse tankla juurde maanteeäärde, mina jalutasin tagasi Nevada parkimisplatsile.
Ei jõudnudki ma üle veerand tunni seal seista kui kuulsin seljataga Antonioni end hüüdmas. Mees oli auto kinni saanud ning selle asemel, et muretult edasi põrutada, oli ta veennud Leedukast juhti kes temast sõnagi aru ei saanud mingi nipiga ootama ning lidus siis, riskides, et auto minema sõidab, mind kutsuma. See liigutav žest tõestas veelkord, et hea inimene olemiseks ei pea tingimata kristlane olema. Antonion seda igatahes ei ole, nagu ta korduvalt rõhutas.
Pisike, ent avara kabiiniga Mercedese veokiromu kuhu me lõõtsutades sisse hüppasime, suundus ühe jutiga läbi Poola Kaunasesse. Punkti kust Antonion pidi pöörama Venemaa ja mina Eestimaa poole.
Seks ajaks kui me öösel Kaunases äärelinna jõudsime, oli mul keel ja meel põhjalikult sõlmes. Nimelt pidin ma olema tõlgi rollis. Ehk siis mul tuli mul autojuhi kes oli ilmselgelt meie seiklustest samavõrd lõbustatud kui hämmeldunud (seda indekseeris tema vali naerulagin mida saatis pika hambaga öeldud “gatastroff”) venekeelne jutt Antonioni jaoks inglise keelde, kuulata ära Antonioni inglise keelne vastus ning edastada see siis oma vigases vene keeles sohvrile.
Kiirteeäärse tankla taguses metsatukas taskulampide valguses sobiva telkimiskoha leidnud, tegime juba enne magamaminekut pisikese salalõkke ning valmistasime kummalegi tassi kiirkeedunuudleid. Siis veel üks lõkkesse vaadates mõtlikult joodud õlle, mõned napid laused ning telki siruli.
Hommikul äratas mind telki imbuv kohvi lõhn. Sellist luksust ei ole mul isegi kodus mitte. Nautisime hommikukohvi kui Antonion järsku teatas, et nüüd, kus ta mind tunneb, võib ta mulle usaldada oma Venemaale mineku tõelise põhjuse. Nimelt ei suunduvat ta mitte muusika- vaid hoopis sado-maso festivalile, et rahuldada seal oma kirg naisi kinni siduda. Viimase tarbeks oli tal isegi köis kaasa võetud. “Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei suuda vastu seista kui ilusad naised paluvad end kinni siduda,” selgitas ta. Nojah.
Mul oli hea meel. Selle üle, et Antonion mulle oma hobist varem, enne seda kui ma temaga telki jagasin, ei rääkinud. Aga iseäranis selle üle, et ta eelistas siduda naisi. Oleks olnud ju suhteliselt nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata. Pool tunnikest hiljem jätsin kiirteelahkmel Antonioniga hüvasti.
Võtsin või vähemalt arvasin ennast võtnud suunda Riiale. Mõtetes olin juba kodus, kuhu end veel samal õhtul uskusin jõudvat. Isegi see paar meetrit minust eemal vedelev, autoõnnetuses hukkunud ja päikese käes pundunud ja haisev koerakorjus ei kõigutanud mu optimismi.
Tunnike hiljem peatuski üks auto. Roolis sama mees, kes meid Antonioniga läinud ööl Kaunasesse tõi. Kui tõenäoline on see linnas, kus elanike üle 300 000? Aga seal ta istus: nägu nalja täis selgitas ta, et hääletan veidike vale tee ääres. Õige, Riia poole suunduv maantee, jooksis risti mu seljatagant läbi.
Kõmpisin siis selle õige tee äärde ehitatud pisikese restoranini. “Kõmpisin”: oo, kui lihtsalt see kõlab. Tegelikult tuli mul selle pooleteist kilomeetri läbimiseks kahlata vööst saadik heinas, turnida mööda teed piirava kraavi pea püstloodset kallast, ühe käega teepiirde teisega viimaste tahtejõuvarude küljes rippudes.
Resto juures asusin pärast pooletunnist hingetõmbeaega sohvritega läbirääkimisi pidama: toimetagu nad mind vähemalt Riia peale keerava tee mahasõiduni. Korda viis saadeti mind pikalt. Kes selgitas kahjatsevalt, et masin on täis, kes vaevus vaid pead raputama, kes ütles resoluutse ei, enne kui minust ära pööras. Ent lõpuks kroonis mind edu. Kaks, Kalinigradist pärit ja Klaipedasse suunduvat venelast viisid mu õige teeotsa peale ära.
Sealt püüdsingi kinni oma reisi viimase transpordivahendi - teadagi mis värvi kaubiku, millel oli veel sama päeva õhtul vaja jõuda Tallinnasse. Öeldakse, et mootorratas liigutab hinge, auto keha. Ent teadmine, et nüüd pole mul koju jõudmiseks enam vaja muud teha kui rahulikult paigal istuda ja oodata, liigutas igatahes ka mu hinge.
Päris niisama istuda muidugi ei saanud. Pisike poola vanamees, kes arvas, et suhtleb lisaks oma emakeelele vabalt ka vene keeles, oli kangesti suhtlemisaltis. Tõde on aga et ta oskas sama palju vene keelt kui need inimesed, kes pannes sõnade lõppu “-nen,” usuvad, et räägivad soome keelt.
Ja ehkki ma alguses pingutasin, nii et veresooned peas punnis, et vanast aru saada, sai väsimus must viimaks võitu ja ma vajusin poolunne. Aeg ajalt sõnadevalingu peale üles ehmatades, osavõtlikkust teeseldes “aaa…no da-da-da,” kohmates ja jälle kustudes, tiksusin läbi Leedu ja Läti - kuni Iklani.
Siis oli uni unustatud, silmavaade taas selge, nägu naerul ja selg sirge. Olin tagasi kodumaal – poolsada kilomeetrit veel ja siis juba kodulinnas, kodus. Täpselt kaks nädalat pärast seda, kui linnapiiril, Riia maantee ääres pöidla püsti ajasin. Kulutades enam kui 5000 kilomeetri läbimiseks vaid ühe euro – linnaliini sõidutalongi peale.
Ma ei tea, kas ma leidsin oma ristiretkelt selle, mida otsima läksin. Või selle, mida tegelikult vajasin. Küll aga olin saanud rikkamaks. Arusaamise võrra, et igast olukorrast on väljapääs või nagu ütles teise maailmasõja päevil 32 korda alla tulistatud või maanduma sunnitud Saksa sööstpommitaja piloot Hans-Ulrich Rudel: kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.
Ent mis veelgi olulisem: keskenduda ei tule mitte väljapääsu otsimisele vaid võtta parim hetkest, kus parasjagu viibid.

[ranka]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Väga hea lugemine! Kahju, et läbi sai! :(

[MarxVoss]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Braavo! Mega lugemine, mega kirjaniku ja sõnasepa poolt. Jutu lõppsõna on tase!

(Klõpsa sisu nägemiseks / peitmiseks)

Tundub, et meie Madis kasutab viimast mõttetera eriti agaralt!

[Ecuador13]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Oleks olnud ju suhteliselt nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata.

5+ thread

[Juksar]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Polegi midagi öelda , nii hästi kirjutatud 5+ tekst !!!

[kjmrc]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Väga hea lugemine! Kahju, et läbi sai! :(

+üksmitusadatuhat

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Minu poolt suured ja südamlikud tänud kõigile, kes lugesid ja kaasa elasid.

Aga selle eest, et nii palju lugejaid oli megagigahyper tänu Rankale, tänu kelle osavõtlikkusele ja heatahlikkusele, millega ta mu päevikule tähelepanu juhtis, ma esimese osa kirjutamisest kaugemale jõudsin. Aitäh, mees!

Ja special tänu veel Taipupolele, kellelt laekus hetkel, kui olin endale enne teele minekut Selverist vihmakeepi ostmas, laekus lihtne aga südantsoojendav ja kindlust sisendav sõnum: Lugesin, et mida ja kui palju sa kaasa võtad. Kui sul mingi jama seal tekib, anna julgelt teada ja toome su tagasi :)"

Hea on olla teel, kui tead, et sõbrad sind vajadusel toetavad. Ja täpselt sel samal põhjusel on ka hea tulla ja olla tagasi.

[N1x0n]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

mis teema sellega on ,et venemaal naisi siduda ?? ..Venenaised on sidumisaltimad vms ?

Kauakestvad ovatsioonid minu poolt :D
Järgmine suvi palun vol2!

[subnav]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

http://www.parnupostimees.ee/937424/uhe-euroga-parnust-prantsusmaale/

[N1x0n]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

kommentaarid on hullud. Pmst ma arvan ,et eestis on kari hulle kes muud ei tee kui teisi kritiseerivad ja tänitavad lehtede kommentaariumites.
Uskumatu ikka :D

[Potsataja]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Pohhui see kriitika aga Nozzu näeb imo neljandal pildil välja vähemalt 5 aastat noorem, kui ta tegelikult on.

E: Rofl, naine pakkus 16-17.

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Pohhui see kriitika aga Nozzu näeb imo neljandal pildil välja vähemalt 5 aastat noorem, kui ta tegelikult on.

E: Rofl, naine pakkus 16-17.

Miskit on mäda jah. Reedel uuris ühe Pärnu klubi turvamees, kas mul ikka piisavalt vanust on, et klubisse pääseda. Ehk siis, ma näen enam-vähem paarkümmend aastat noorem välja kui ma tegelikult olen :D

[Nozzu]

Ajastu lõpp

Naine jättis mu ikkagi maha. Läks koos mu pojaga minema. Juba mõnda aega tagasi. 20. augustil - taasiseseisvumispäeval. Mnjah. Hea ajastus, seda peab tunnistama.
Kuidas siis maitseb taasisesisvumine? Kibedalt. Ei ole enam seda väikest poissi siin, kes uksele vastu jookseks, "issi" hüüaks ja käed ümber kaela paneks. Õhtul oma unise pea sülle toetaks ja hommikul ärgates särasilmselt vastu naerataks. Ei enam. *****, rsk.

Pean jälle nullist pihta hakkama. Nii isiklikus elus kui pokkeris. Pole ju juba paar kuud mänginud. Aga täna lugesin õigele reale tagasi saamiseks mõned artiklid läbi ja tegin käeharjutuseks poolsada kätt NL2-s. Täitsa humoorikas oli. Ja noh - kasumit näitasin kah. Tundub, et teadmised, mis said ajapikku kogutud, on kusagil veel olemas, tuleb neilt ainult tolm pühkida ja läheb jälle.

[alaska]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Jama raisk. Ma olen kah alati öelnud, et mehed vaadake kellega te lapsi teete. Endal kah sitad kogemused sellega.