Microob Nozzu päevaraamat [NL10 FR]

[Konso]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Tee nii kudas jõuad, ära kvaliteedilt järgi lase. Pokkerit ei mängi enam üldse? Ma arvan, et paljud oleksid sind nõus aitama :D

[pokkerisheriff]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.

[mikk2468]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.

Loodan ka, et võrdlustega/emotsioonide väljendamisega üle ei pinguta seekord, esimene osa hetkel minusilmis kõige paremini kirja pandud. Ja see ei tähenda, et ülejäänud halvad oleks.

[pastilaa]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.

arvad siiralt, et sellist soovitust oli vaja?

[somka]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Tubli töö, tule maaka juurde külla muljetama ja õlut mulistama.
sheriff õpetab isa .eppima :)

[Skyline]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Väga põnev lugemine, keep up good work!
Eelmine suvi sai käidud autoga L.Prantsusmaal Giensis ning siis tundus see autosõit juba väsitav ja pikk, kuid häälega, veits teine teema ikka. Väga hästi tekib pilt ette just nende autobahni äärsete tanklatega, kus nägime isegi inimesi hääletamas suudadega france või ESP, tundus täitsa segane tegu sellises liiklusvoolus küüti sebida. edu!

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Pfff...eile läkski kirjatöö napsuvõtmise nahka. Kolmapäev aga kulus taastumisele ja mitte millegi tegemisele. Alles mõni tund tagasi, pärast südaööd, võtsin end nii palju kokku, et lõpetasin neljanda peatüki.

IV osa.

Hommikul äratas mind diiselmootori madal jõrin. See sai olla ainult parkimisplatsilt minema sõitma valmistuv rekka. Irdusin käppelt nagu lennukist katapulteeruv piloot, magamiskotist, surusin selle kiiresti seljakotti ning asusin telki lammutama. Lootuses, et ehk on just see masin, mis mu siit päästa võib ning kui mitte kaugemale, siis vähemalt järgmisse, tanklaga parkimisplatsi viia saab.

Vardad maast lahti, tugikaared siuh-säuh telgist välja ja klõbinal kokku, telk maha, kaheks kokku ja rulli. Vedasin juba kokkupakitud telgikotile sõlme peale, kui rekka aeglaselt kuid vääramatult parkimisplatsilt oma teed lahkus. Tüüpiline.

Vantsisisn tualetti nägu ja hambaid puhtaks kasima. Veeprotseduurid lõpetanud ja peldikust välja astunud, nägin kuidas üks kahest mu telgi kõrvale pargitud matkabussist kiirteele pööras. Jällegi käest lastud võimalus liikuma pääseda. Nurjusid ka läbirääkimised kahe veel platsile jäänud rekkajuhiga. Üks neist tegi mulle selgeks, et tal on sõidupaus, teine et tal pole kabiinis ruumi.

Saades küll ka ise aru oma ettevõtmise lootusetusest, kribasin siiski joonistusbloki lehele lähima linna nime (minu äärmiselt puuduliku kaardi järgi siis Mannheim – ehkki tõenäoliselt oli ka väiksemaid asulaid teepeal) ning asusin kiirteel kihutavaid autosid püüdma. Et mulle aga jälle keelatud kohas viibimist süüks panna ei saaks, siis sättisin end seisma parkimisala kiirteest eraldavale muldvallile. Võimalik, et mõnest mööduvast autost mind isegi märgati seal turnimas ent tulemust see operatsioon igatahes ei andnud.

Mõtteheietused stiilis: „Äkki ma ei pääsegi siit täna minema. Pagan, siin ei ole võimalik ka toiduvarusid täiendada jne. “ viisid mu staadiumisse kus loobusin linnasildiga hääletamisest vaid visandasin, nii hästi kui mu nullilähedased joonistusoskused lubavad, paberile bensiinitankuri kujutise ja lehvitasin sellega mööda kihutavatele autodele.
Mõistagi ei avaldanud ka see dragikoomiline perfoomants soovitud mõju.

Et mitte jääda parkla püsiasukaks, tuli taktikat muuta ja otserünnakule asuda, ehk siis oodata, mil mõni pakitseva põiega autojuht parklasse keerab ning siis minna ja paluda talt küüti. Lootuses, et otsesele abipalvele on ehk keerukam ära öelda kui teeääres seisvast inimesest silmside tekkimist vältides mööda sõita.

Ent kui ma siis ühe parklasse keeranud ja enne minu jaole saamist peldikusse kadunud juhi auto kõrval tammusin, kostus hõige ning rekkajuht, kes tunnike varem oli öelnud, et tal on paus, viipas mind oma masina juurde.

Veel enne kui parklast välja vurasime, selgus, et riik nimega Estonia ei ole sohvrile sugugi võõras. Nimelt oli Kashastanist pärit Aleksandr kaheksakümnendatel Tallinnas mereväelasena aega teeninud. Sellest, kolmeaastasest perioodist mäletas ta veel kolme sõna: „Tere“, „Vana-Tallinn“ ja „Kurat“. Viimasteks kutsunud kohalikud elanikud neid endeid nende musta värvi mundri tõttu. „Ega te meid ei sallinud,“ nentis nüüd juba kümmekond aastat Saksamaal rooli keeramisega leiba teeniv mees.

Tol hetkel, seal autokabiinis istudes, sallisin mina teda igatahes vägagi. Vähe sellest, et ta mind Manheimist märksa kaugemale viis, pakkus ta mulle ka lahkesti oma termosest kohvi. Kohvi, mille valmistamiseks mul endal sel hommikul aega ega ka tuju polnud. Seega olin jälle suht täbarast olukorrast kenasti välja tulnud.
Kui siis Karlsruhe lähistel tanklas Aleksandriga südamlikult jumalaga jätsin, olin suht kindel, et täna öösel ma enam Saksamaal telki püstitama ei pea. Optimistlikult maalisin paberile Freiburg, mis pidi jääma viimaseks Saksa linnaks millest mööduv kiirtee mind juba Prantsusmaale viib.

Paar tundi hiljem kui ma ikka veel seal bensukas seisin, ma enam nii optimistlik ei olnud. Et oli laupäev, liikus rekkaid märkimisväärselt vähem. Sõiduautodest enamus oli aga tihkelt inimesi täis topitud. Neil, kel polnud tagumisele istmele panna kedagi, olid sinna pannud aga midagi. Ja ohtralt. See erinevas vormis midagi mattis enda alla tavaliselt kogu tagumise istme ning kõrgus laeni.

Liikuma pääsesin ühe päevinäinud kaubikuga mille hallipäine juht ei pidanud paljuks mindki kabiini mahutada, ehki lisaks temale istus seal juba üks noor, tõmmut verd kutt, kes nagu mulle jäi viisist kuidas nad omavahel suhtlesid mulje, võis olla vanahärra lapselaps.

Selles masinas sain ka oma esimese prantsusekeele õppetunni. Seletasin vanale, et lähen Freiburgist edasi, Prantsusmaale, Pesankoni peale. Täpselt nii ma selle linna nime, mis kirjapildis on Besancon, hääldasin.
Nähes vana puhmaskulme üllatunult üle prilliraamide kerkimas, kordasin: „Im going to Pesankon.“ Siis jõudis taadile kohale. „No, no no: Besandzoon,“ parandas ta mind muiates. Mul oli nõks piinlik. Nagu ka siis, kui ma juba Prantsusmaal olles ilgelt püüdlikult kohaliku häälduse eripäras tabada püüdes selgitasin, et Im going to Mashuun, pidades silmas linna nimega Macon. „Aaa, Mäkgun,“ olin ma taaskord suutnud end lingvistilise idioodina näidata.

Ent see on juba sündmustest ette ruttamine. Esialgu sain ma Freiburgi lähistele tanklasse, kust ma siis üritasin hääletada end teisele poole riigipiiri, Prantsusmaale, Mulhouse (hääldatakse muide Muluus vms.) kanti. Pärast tunde kestnud seismist parkla väljapääsu juures, mõne meetri kaugusel grillpidu pidavatest Poola rekkameestest, sain oma teise kogemuse kiirteepolizaiga.

Sedakorda mulle miskit süüks ei pandud, taheti näha lihtsalt dokumente. Kui ma siis, mitte jonni vaid tõesti huvi pärast küsisin millega ma sellise tähelepanu ära olen teeninud, sain selgituseks, et nad teevad lihtsalt oma tööd. Nojah, tehku. Hiljem, ühe sakslase käest uurides, selgus et see pidigi üsna tavaline olema, et polizai hääletajate isikuid kindlaks teeb.

Selle eest, et ma sealt tanklast minema sain, pean aga tänulik olema Robert Smithile, kes 1976 aastal lõi muusikalise kollektiivi The Cure. Nimelt peatus mu ees viimaks sõiduauto kust vaatas mulle minu mõningaseks hämmelduseks vastu vaid üks inimene, umbes minu vanune mees. Võimalik, et ta võttis mu peale ainult sellepärast, et mitte paista oma ülekoormatud autodega sõitvate kaasmaalaste silmis sotsiopaadina. Ent see polnud oluline. Tähtis oli hoopis see, et sell sõitiski Prantsusmaale, Mulhouse lähistele. Festivalile, mille selleõhtune peaesineja oli eelnimetatud bänd (ja – jah, minugi jaoks üllatav, et nad ikka veel lavalaudadel) ning mille andunud austaja mees on.

Paar The Cure albumit hiljem toetasin oma tanksaabastes higistavad jalad Prantsusmaa pinnale. Seks päevaks seatud eesmärk oli täidetud – võisin aja maha võtta. Ostsin tanklapoest odavat juustu ja saia ning tegin endal muruplatsil puu all olemise mõnusaks. Kuulasin MP3 mängijast eestikeelset mussi ning meelitasin end mõttega, et juba homme jõuan sihtpunkti, Taize kloostrisse.

[timz0333]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Kas sa kirjutad kõik tagant järgi nüüd kodus olles? Või pidasid juba reisil blogi kusagil kükitades eelmise päeva seiklusi kirja kribamas?

Taas hommiku kohvi kõrvale hea lugeda.:) Polnud küll nii põnev aga hea lugeda ikka.

[ropka11]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Lahe lugemine jah.Oma lehele ei ole mõelnud seda reisikirja pakkuda.

[jasssass]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Ülihea tildiravi, viib mõtted pokkerist hetkeks mujale

[VisaHing]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Tunnistan enda viga ja eksisin sinus. Ei ole sa mingi pussy. :)
Ausaltöeldes arvasin, et meeleheitest tingituna trollisid selle tripi osas. Ise ei saaks hakkama siukse ettevõtmisega.

WP:)

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Seoses terve nädalavahetuse kestnud toimetuse suvepäevadega on viienda osa kirjutamine toppama jäänud. Ent tänasega on puhkus läbi ja ma taas tööl. Mis tähendab, et mul on koht, kus töö kõrvalt või pärast tööd rahulikult kirjutada :)

Ja nende memuaaride kirjutamisega on tõesti nii, et taastan sündmusi mälu järgi. Reisil olles kribasin paaril esimesel õhtul ka päeva eredamad momendid seks tarvis spetsiaalselt kaasa võetud märkmiku. Ent juba mõne päeva pärast tundsin, et ei viitsi enam. Ja kuna mul polnud plaanis oma kogemusi laiema avalikkusega jagada, siis mõtlesin, et tühja kah, kui ei viitsi, siis pole vajagi ja sinna see jäi. Ent olles juba tagasi kodus, tundus kuidagi vale kogu sellel kogemusel ja emotsioonidel lihtsalt ununeda lasta. Sestap saigi hakatud siia neid kirja panema. Ja nagu nüüd selgus, on stoorist huvitatud ka ajaleht.

Mis pokkerisse puutub, siis nüüd, olles tagasi igapäevarutiinis, tahaks sellesse rutiini taaslülitada ka kaks tundi igapäevast pokkerit. Ent esmalt tuleb meelde tuletada kuidas see mäng käis (pole ju poolteist kuud laudu lahti teinur) ning mis veel keerukam, saada kuidagi poisiga kokkuleppele, et ta mul õhtuti/öösiti kaks tundi vaba aega annaks. Eks näis, kuidas sellega läheb.

[emmimees]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Kuidas tsikkel elab?

[Nozzu]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Tänan küsimast. Kehvasti. Midagi on seal tõsiselt tuksis. Nimelt saab rattal kusagil kiirusel 100 kiltsa tunnis (ehk siis vist mingite teatud pöörete juures) jõud otsa ja kiirus hakkab langema, mistõttu tuleb pidevalt gaasi peale keerata. Samal põhjusel, hek siis pöörete madalal hoidmiseks tuleb ka linnas sõita 3-4 käiguga, mis 1100 kuubikuse mootori kohta pole vist päris normaalne.
Asi ilmselt põhjustatud sellest, et originaal Honda sumpside asemele on pandud V-rodi sumpsid, millest tulenevalt on ära vahetatud ka õhufilter, ehk siis pandud tavalise pappfiltri asemel kaks koonust karpade otsa.
Kogu selle jama peale on segu valeks läinud ja nüüd vist juba kolmes töökojas pole seda paika saadud. Tegelikult pole lahendus eriti keeruline. Nagu mulle üks samasuguse muutuse läbi teinud ratta omanik õpetas, tuleb osta lihtsalt düüside komplekt ja proovida erinevaid düüse ning kui see ei aita, siis erinevaid filtreid.
Aga mul pole sellega tegelemiseks praegu ei aega ega raha. Nii et selle aasta ainukeseks sõiduks jääbki vist kevadine motohooaja avamisparaad

[Cashmer]

Re: Microob Nozzu päevaraamat

Kuidas tsikkel elab?

aga kuidas naine elab?

kas sul tühi tunne ei teki, kui oma elu siia päevikulehekülgedele laiali laotad ja siis inimesed, kes teavd vaid killukesi sinu ja naise suhtest, halvustavad teda?