Re: [PLO50-200 HU] hotcocacola päevik, mitte blogi.
Minu siiani vast kõige sefim maandumine:
Briti kuninglike õhujõudude lennuki TriStari salong mattub pimedusse. Läbi nõgimusta öö Afganistani lõunaossa jääva Helmandi provintsi suurima liitlasvägede baasi Camp Bastioni poole teel olev lennuk on nüüd Talibani võitlejate rakettidele kättesaadavas kõrguses.
Ainsaks valgusallikaks lennukisalongis on briti sõdurite kiivritel tuhmilt helendavad fosforribad ja piki salongi põrandat jooksvad rohekassiniselt kumavad liistud, mille tontlikus valguses joonistuvad välja kiivrites ja kuulivestides kogude piirjooned. Nad vaevu liigutavad selles lämmatavas vaikuses, mis koos pimedusega maad on võtnud. See on just see hetk, kui nii mõnigi neist võib vaadata sügavale enda sisse ja küsida: “Kuhu, kurat, ma teel olen?”
Lennuki viimased neli tundi raevukalt möiranud mootoridki on lülitatud vaiksemale tuurile. Kohati on kuulda vaid tuule vihinat, kui sadu sõdureid mahutav teraslind tumeda varjuna maa poole tuiskab. Vaikus on ängistav. Ent veel hirmsam oleks, kui vaikelu katkestaksid plahvatuse kärgatus ja rebeneva terase kriiskav heli.
Ajavoog on sellesse pimedusse ja vaikusesse takerdunud. Olukorras, kus salongi aknad on kaetud, mistõttu on võimatu öelda, kui kaugel on maa, ja lennuki manöövritest annavad märku siseorganite ümberpaiknemine kõhuõõnes ja rindkeres, tunduvad minutid nõrguvat tundidepikkuseks.
Ühtäkki läbib lennukikeret rida raputusi. Siis lubab veerevate rataste mürin uskuda, et hommikul Inglismaalt Oxfordi lähedalt Brize Nortoni lennuväebaasist alguse saanud ja koos vahemaandumisega Küprosel enam kui kümme tundi kestnud taevane teekond on läbi.
Otsekui tervituseks haarab lennukiuksest väljunud oma embusesse soe, liivateradest küllastunud kõrbetuul, mis ei hooli sellest, mis värvi on munder, ega küsi, kas ja millist jumalat sa kummardad.
Minu siiani vast kõige sefim maandumine:
Briti kuninglike õhujõudude lennuki TriStari salong mattub pimedusse. Läbi nõgimusta öö Afganistani lõunaossa jääva Helmandi provintsi suurima liitlasvägede baasi Camp Bastioni poole teel olev lennuk on nüüd Talibani võitlejate rakettidele kättesaadavas kõrguses.
Ainsaks valgusallikaks lennukisalongis on briti sõdurite kiivritel tuhmilt helendavad fosforribad ja piki salongi põrandat jooksvad rohekassiniselt kumavad liistud, mille tontlikus valguses joonistuvad välja kiivrites ja kuulivestides kogude piirjooned. Nad vaevu liigutavad selles lämmatavas vaikuses, mis koos pimedusega maad on võtnud. See on just see hetk, kui nii mõnigi neist võib vaadata sügavale enda sisse ja küsida: “Kuhu, kurat, ma teel olen?”
Lennuki viimased neli tundi raevukalt möiranud mootoridki on lülitatud vaiksemale tuurile. Kohati on kuulda vaid tuule vihinat, kui sadu sõdureid mahutav teraslind tumeda varjuna maa poole tuiskab. Vaikus on ängistav. Ent veel hirmsam oleks, kui vaikelu katkestaksid plahvatuse kärgatus ja rebeneva terase kriiskav heli.
Ajavoog on sellesse pimedusse ja vaikusesse takerdunud. Olukorras, kus salongi aknad on kaetud, mistõttu on võimatu öelda, kui kaugel on maa, ja lennuki manöövritest annavad märku siseorganite ümberpaiknemine kõhuõõnes ja rindkeres, tunduvad minutid nõrguvat tundidepikkuseks.
Ühtäkki läbib lennukikeret rida raputusi. Siis lubab veerevate rataste mürin uskuda, et hommikul Inglismaalt Oxfordi lähedalt Brize Nortoni lennuväebaasist alguse saanud ja koos vahemaandumisega Küprosel enam kui kümme tundi kestnud taevane teekond on läbi.
Otsekui tervituseks haarab lennukiuksest väljunud oma embusesse soe, liivateradest küllastunud kõrbetuul, mis ei hooli sellest, mis värvi on munder, ega küsi, kas ja millist jumalat sa kummardad.
Q
A
10
10
TC
Comment