Re: ´huvitavad´ kohtumised ja kohtamised
Oh sellega meenub üks lugu. Olime mingi 15-16, sõitsime 23 bussiga algpeatusest bussijaama. Alguses oli buss täiesti tühi, istusime etteotsa, vanadel ikarustel oli seal selline rattakoobas, kus hea jalgu hoida. Sel ajal oli vist rohkem seda istumaandmist, igatahes ma ei kujutanud ettegi, et mina istun ja mingi penskar seisab.
Istusin siis akna pool ja sõber vahekäigu pool. Mingil hetkel hakkas rahvast juurde tulema ja eeldasin, et peagi tuleb püsti kolida. Rääkisin ka sõbrale sellest ja kuidagi jutu sees andis ta lubaduse, et ei tõuse püsti no matter what. Buss oli ikkagi tühi ja ta ei eeldanud mingit rahvamassi. Mina olin sellega rohkem sõitnud ja teadsin mis ees ootab.
Nojah, karta oli, et varsti oli buss puupüsti rahvast täis ja hingeldavad pensionärid nühivad mu sõbra õlga oma kubemega. Õhus oli tunda suurt pinget, iga uus eesuksest pealetulev seenior nägi koheselt kohutavat vaatepilti, kaks mugavalt istuvat nolki ja seisvad tähtsaid asjatoimetusi tegema sõitvad invaliidid.
Ja siis see juhtus; peaaegu korraga pistsid 3-4 mutti pröökama. Sõber istub kivinäoga, meeles ainul sõbrale antud sõna, mida ta ei taha murda. Kisa käib mitu minutit, kõik traditsioonilised "noorus on hukas" jne. Sõber vahepeal seletab, et tal on väga kindel ja konkreetne põhjus, miks ta ei saa püsti tõusta, aga see valab muidugi õli rohkem tulle. Jalad on, järelikult saad seista. Siis lõpuks kargas mingi meespenskar talle kallale, päris korralik madin oli, aga üks u 25 aastane kutt tõmbas pensionäri ära. Mina kah muidugi pool aega naeran oma turvalises aknaaluses kohas ja pool aega vaatan sõbrale etteheitvalt otsa ja räägin: "mis inimene sa oled, vaata vanurid on väsinud, anname neile juba istuda!!!"
Nojah, siis rahunes olukord maha ja penskarid läksid minema kusagil kindlas peatuses, hiljem maha minnes tuli üks keskealine proa viisakalt rääkima, kuidas oleks viisakas jne, sõber rääkis talle põhjuse ära.
Teinekord oli mõned aastad hiljem, olin kusagil lasnamäe korteris ööläbi lakkunud ja poole jooma ajal kusagilt laua pealt alla kukkunud nii, et jalgade vahel oli suur haav. Täis peaga ei pannud tähelegi, aga hommikul ärgates immitses ikka verd kusagilt kottide alt. Aluspüksid olid verised, need võtsin ära, teksade taskusse tegin augu ja hoidsin taskurätikut tasku kaudu jalgade vahel. Bussiga koju sõites istusin seal kössis oma vertsevate munade ja tuumapohmelliga.
Mingil hetkel muidugi hakati jälle kisama, et vaja istuda anda. Võtsin siis tuima näoga oma verest tilkuva taskurätiga käe taskust välja ja ütlesin: "Ma sain just nuga, ma heameelega istuks, kui kellelgi selle vastu midagi pole." Mutid tõmbasid jumala kaameks ja hakkasid pobisema midagi, aga sinna ta jäi.
Oh sellega meenub üks lugu. Olime mingi 15-16, sõitsime 23 bussiga algpeatusest bussijaama. Alguses oli buss täiesti tühi, istusime etteotsa, vanadel ikarustel oli seal selline rattakoobas, kus hea jalgu hoida. Sel ajal oli vist rohkem seda istumaandmist, igatahes ma ei kujutanud ettegi, et mina istun ja mingi penskar seisab.
Istusin siis akna pool ja sõber vahekäigu pool. Mingil hetkel hakkas rahvast juurde tulema ja eeldasin, et peagi tuleb püsti kolida. Rääkisin ka sõbrale sellest ja kuidagi jutu sees andis ta lubaduse, et ei tõuse püsti no matter what. Buss oli ikkagi tühi ja ta ei eeldanud mingit rahvamassi. Mina olin sellega rohkem sõitnud ja teadsin mis ees ootab.
Nojah, karta oli, et varsti oli buss puupüsti rahvast täis ja hingeldavad pensionärid nühivad mu sõbra õlga oma kubemega. Õhus oli tunda suurt pinget, iga uus eesuksest pealetulev seenior nägi koheselt kohutavat vaatepilti, kaks mugavalt istuvat nolki ja seisvad tähtsaid asjatoimetusi tegema sõitvad invaliidid.
Ja siis see juhtus; peaaegu korraga pistsid 3-4 mutti pröökama. Sõber istub kivinäoga, meeles ainul sõbrale antud sõna, mida ta ei taha murda. Kisa käib mitu minutit, kõik traditsioonilised "noorus on hukas" jne. Sõber vahepeal seletab, et tal on väga kindel ja konkreetne põhjus, miks ta ei saa püsti tõusta, aga see valab muidugi õli rohkem tulle. Jalad on, järelikult saad seista. Siis lõpuks kargas mingi meespenskar talle kallale, päris korralik madin oli, aga üks u 25 aastane kutt tõmbas pensionäri ära. Mina kah muidugi pool aega naeran oma turvalises aknaaluses kohas ja pool aega vaatan sõbrale etteheitvalt otsa ja räägin: "mis inimene sa oled, vaata vanurid on väsinud, anname neile juba istuda!!!"
Nojah, siis rahunes olukord maha ja penskarid läksid minema kusagil kindlas peatuses, hiljem maha minnes tuli üks keskealine proa viisakalt rääkima, kuidas oleks viisakas jne, sõber rääkis talle põhjuse ära.
Teinekord oli mõned aastad hiljem, olin kusagil lasnamäe korteris ööläbi lakkunud ja poole jooma ajal kusagilt laua pealt alla kukkunud nii, et jalgade vahel oli suur haav. Täis peaga ei pannud tähelegi, aga hommikul ärgates immitses ikka verd kusagilt kottide alt. Aluspüksid olid verised, need võtsin ära, teksade taskusse tegin augu ja hoidsin taskurätikut tasku kaudu jalgade vahel. Bussiga koju sõites istusin seal kössis oma vertsevate munade ja tuumapohmelliga.
Mingil hetkel muidugi hakati jälle kisama, et vaja istuda anda. Võtsin siis tuima näoga oma verest tilkuva taskurätiga käe taskust välja ja ütlesin: "Ma sain just nuga, ma heameelega istuks, kui kellelgi selle vastu midagi pole." Mutid tõmbasid jumala kaameks ja hakkasid pobisema midagi, aga sinna ta jäi.
Comment