Re: Ukraina okupeerimine
Mu sugupuu ulatub sadade aastate taha ja koosneb põlistest eestlastest. Enamus maadest, mida mu esivanemad sadu aastaid harisid, riigistati nõukogude võimu ajal ja praegu laiuvad seal kooperatiivid (mis algselt läksid enamuses venelaste omandusse). Mu vanaisa veetis oma elu parimad aastad venemaa vangilaagrites. Tema ainus süü oli see, et ta oli Eesti patrioot ja ta näitas seda välja. Ta ei murdunud, ta tuli tagasi (kahjuks jäi sinna ta tervis) ja võitles kuni surmani Eestimaa iseseisvuse saavutamise ja säilitamise eest. Istusin lapsena tundide kaupa tema põlvel ja kuulasin jutte sõjast, elust vanglates, metsavendlusest jms. Sõja korral haaraks ma kõhklemata püssi ja astuks sissetungijale vastu, teades et suure tõenäosusega läheks ma vastu oma surmale. Mu ainus mõte oleks see, kuidas võtta endaga kaasa võimalikult palju vaenlasi.
Meie generatsioon on üles kasvanud vabas Eestis, me oleme harjunud heaoluühiskonnaga. Enamusel pole ilmselt aimugi, milline oli elu 20. sajandil - 2 maailmasõda, aastakümneid okupatsiooni, repressioone, võõra keele ja kommete pealesurumist jne. Meil oli tohutult õnne, et me iseseisvusime, saime Euroopa Liidu ja NATO liikmseks ja meie vabadus on kindlam kui ta kunagi meie riigi ajaloos olnud on. Meie esivanemad ainult unistasid sellest, kannatasid selle nimel, hoidsid ka kõige raskematel aegadel pea püsti ja selja sirge ning töötasid käed verele lootuses, et kunagi saavad nende lapselapsed nautida vabadust.
Ja nüüd need lapselapsed istuvad arvuti taga ja mõtlevad, kas võiks Venemaaga liituda, kui sealne palk oleks 3 korda suurem ning ei saa aru, miks Ida-Ukraina vastu punnib ja vabatahtlikult Venemaa rüppe tagasi ei lähe. Ausalt öeldes tahaks sellistele vastu hambaid anda.
Mu sugupuu ulatub sadade aastate taha ja koosneb põlistest eestlastest. Enamus maadest, mida mu esivanemad sadu aastaid harisid, riigistati nõukogude võimu ajal ja praegu laiuvad seal kooperatiivid (mis algselt läksid enamuses venelaste omandusse). Mu vanaisa veetis oma elu parimad aastad venemaa vangilaagrites. Tema ainus süü oli see, et ta oli Eesti patrioot ja ta näitas seda välja. Ta ei murdunud, ta tuli tagasi (kahjuks jäi sinna ta tervis) ja võitles kuni surmani Eestimaa iseseisvuse saavutamise ja säilitamise eest. Istusin lapsena tundide kaupa tema põlvel ja kuulasin jutte sõjast, elust vanglates, metsavendlusest jms. Sõja korral haaraks ma kõhklemata püssi ja astuks sissetungijale vastu, teades et suure tõenäosusega läheks ma vastu oma surmale. Mu ainus mõte oleks see, kuidas võtta endaga kaasa võimalikult palju vaenlasi.
Meie generatsioon on üles kasvanud vabas Eestis, me oleme harjunud heaoluühiskonnaga. Enamusel pole ilmselt aimugi, milline oli elu 20. sajandil - 2 maailmasõda, aastakümneid okupatsiooni, repressioone, võõra keele ja kommete pealesurumist jne. Meil oli tohutult õnne, et me iseseisvusime, saime Euroopa Liidu ja NATO liikmseks ja meie vabadus on kindlam kui ta kunagi meie riigi ajaloos olnud on. Meie esivanemad ainult unistasid sellest, kannatasid selle nimel, hoidsid ka kõige raskematel aegadel pea püsti ja selja sirge ning töötasid käed verele lootuses, et kunagi saavad nende lapselapsed nautida vabadust.
Ja nüüd need lapselapsed istuvad arvuti taga ja mõtlevad, kas võiks Venemaaga liituda, kui sealne palk oleks 3 korda suurem ning ei saa aru, miks Ida-Ukraina vastu punnib ja vabatahtlikult Venemaa rüppe tagasi ei lähe. Ausalt öeldes tahaks sellistele vastu hambaid anda.
Comment