Re: *** SEPTEMBRI OFFTOPIC - tERE kOOL! ***
Karistusel peab mingi funktsioon ka olema, mitte lihtsalt kellegi isikliku emotsionaalse kaotuse eest kättemaks. Mis on pikema karistuse funktsioon ja kuidas see ühiskonnale kaudselt ja otseselt kasu toob? Otseselt tooks kasu kindlasti sellega, et karistust kandev inimene on isoleeritud ja vabad kodanikud on ses suhtes tema eest kaitstud kuniks kodanik kinni istub. Kas aga pikem karistus garanteeriks selle, et välja tulles sellel isikul oleks mingisugune moraalitunne väljakujunenud, mingisugune kartus jälle kinni kukkuda? Ma arvan, et kartus kinni kukkuda on suurem moraalsetest kaalutlustest ning pigem on väga pikalt kinni istunud inimene, eriti, kui keskkond on konkreetselt ruineeriv igasugusele arengule, siis tuleb välja indiviid, kel on pigem väga pohhui kõigest ja ta on veel apaatsem ja ükskõiksem oma tegude ja tuleviku suhtes. Sellepärast IMO ei saa läheneda karistamisele ainult sellest "õiglase" karistuse printsiibist, kus lähtutaks mingist justkui ärateenitud kättemaksust, kui et soovist ühiskonda ravida, viga teinud indiviidi võimalusel aidata sellisel moel, et ta saaks võimalikult kiirelt olla ühiskonnale taas kasulik ja ohutu kodanik. Ehk mitu tahku on asjal ja selline "minu emotsioonid ja kättemaksuhimu ei saanud kahjuks rahuldatud ja ma nõuan raskemat karistust" on liiga lühinägelik lähenemine asjadele. Loodetavasti kohtusüsteemis olevad inimesed on vähe laiema silmaringi ja vaatega. See ei tähenda muidugi, et praktikas selline asi ka töötaks, kas siis piisava know-how puuduse, rahaliste vahendite või lihtsa tahte puuduse tõttu. Senikaua, kui paremaid võimalusi pole, siis käib kinnipanemine ilma igasuguse paranduseta ka, sest hoiab ära nö. kõige hullema ja otsesema kokkupuute rahumeelsete kodanikega.
Karistusel peab mingi funktsioon ka olema, mitte lihtsalt kellegi isikliku emotsionaalse kaotuse eest kättemaks. Mis on pikema karistuse funktsioon ja kuidas see ühiskonnale kaudselt ja otseselt kasu toob? Otseselt tooks kasu kindlasti sellega, et karistust kandev inimene on isoleeritud ja vabad kodanikud on ses suhtes tema eest kaitstud kuniks kodanik kinni istub. Kas aga pikem karistus garanteeriks selle, et välja tulles sellel isikul oleks mingisugune moraalitunne väljakujunenud, mingisugune kartus jälle kinni kukkuda? Ma arvan, et kartus kinni kukkuda on suurem moraalsetest kaalutlustest ning pigem on väga pikalt kinni istunud inimene, eriti, kui keskkond on konkreetselt ruineeriv igasugusele arengule, siis tuleb välja indiviid, kel on pigem väga pohhui kõigest ja ta on veel apaatsem ja ükskõiksem oma tegude ja tuleviku suhtes. Sellepärast IMO ei saa läheneda karistamisele ainult sellest "õiglase" karistuse printsiibist, kus lähtutaks mingist justkui ärateenitud kättemaksust, kui et soovist ühiskonda ravida, viga teinud indiviidi võimalusel aidata sellisel moel, et ta saaks võimalikult kiirelt olla ühiskonnale taas kasulik ja ohutu kodanik. Ehk mitu tahku on asjal ja selline "minu emotsioonid ja kättemaksuhimu ei saanud kahjuks rahuldatud ja ma nõuan raskemat karistust" on liiga lühinägelik lähenemine asjadele. Loodetavasti kohtusüsteemis olevad inimesed on vähe laiema silmaringi ja vaatega. See ei tähenda muidugi, et praktikas selline asi ka töötaks, kas siis piisava know-how puuduse, rahaliste vahendite või lihtsa tahte puuduse tõttu. Senikaua, kui paremaid võimalusi pole, siis käib kinnipanemine ilma igasuguse paranduseta ka, sest hoiab ära nö. kõige hullema ja otsesema kokkupuute rahumeelsete kodanikega.
Comment