Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

[Potsataja]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Hetkeks legaalse alko ehk alkoholiaktsiisi teemadele:

http://www.postimees.ee/1057382/alkoholiaktsiiside-uhtlustamine-voib-saada-tuleval-aastal-eelnouks#comments

+

https://www.riigiteataja.ee/akt/108032012005 § 46

Õllel on asi lihtne ehk 5,70 eurot õlle etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris. Sama kehtib ka lahja veini kohta, kuue mahuprotsendi korral siis 5,56 eurot ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris.

Nii, esialgu sain vist valesti aru. Nimelt viin peaks minema § 46 lõige 6 alla ehk "Muu alkoholi aktsiisimäär on 14,90 eurot muu alkoholi etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris". Seega on lahja alkoholi akstsiiside tõstmise plaan üsna ok. 100 liitri viina kohta tuleb aktsiisi tasuda seega 596 eurot ja 5% õlle puhul 28,50 eurot. Oleks olemas 40% kangusega õlu, siis sellelt tuleks aktsiisi maksta kõigest 228 eurot.

Samas natuke müstiline on see, et soodukaga 0,5l viin maksab poes keskmiselt 5 eurot, kusjuures aktsiis on juba 2,89 eurot ja käibemaks 0,83 eurot. 5-2,89-0,83=1,28€, milles peaks sisalduma kaupmehe kasum ja tootja kasum peale kulusid. Müüjja tahab mingi 0,5 € ikka ja tootja lepib ehk 0,2 € pudeli pealt, seega pooliku omahind jääb 0,58 € kanti.

[kvaliteet]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Eestlastel on vist üldse mingi tõsine probleem psühhiaatriliste probleemide mõistmisel...

(Klõpsa sisu nägemiseks / peitmiseks)

Jumal tänatud selle posti eesti.

[BuildUp]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

(Klõpsa sisu nägemiseks / peitmiseks)

Eestlastel on vist üldse mingi tõsine probleem psühhiaatriliste probleemide mõistmisel.

Põhimõtteliselt depressiooni ka kvalifitseeritakse igat moodi, üldisemalt, siis kerge, mõõdukas või raske depressioon.

Kui on juttu juba raskest või isegi mõõdukast depressioonist ei ole siin enam sittagi teha mingi ''elu kardinaalse muutmise'' või ''hoiakute muutmisega'' see jutt on nii haige möga minu kõrvadele ja ükskõik kellele kes teab midagi psühhiaatriast või ise kogenud mõõdukat või rasket depressiooni...

Kuidas depressioon tekib on iseasi. Kas mingi põhjustajaga (lähedase surm, rahalised jamad, suhted jne) või lihtsalt puht (aju) keemilised põhjused. Kliiniline depressioon + bipolaarsus ja teised maniakaalsed meeleolumuutuse häired ei ole mitte kuidagiviisi seotud kellegi elukvaliteedi, suhtumise vms ja on suures osas pärilikud haigused

Inimese aju keemia võib ka muutuda depressioonist, mis ei ole pärilikult kliiniline või maniakaalne häire ja ka sel juhul ei muuda mingi ''luuseriks mitte olemine'' mitte midagi.

Loomulikult on palju arste kes suruvad peale igasuguseid ravimeid inimestele kel neid vaja pole, aga siin tuleb jällegi mängu ka inimeste enda teadmatus.

PSÜHHIAATER määrab ravimeid
PSÜHHOLOOG on terepaut tema ei määra ravimeid.

Inimesed ei tea kumma juurde nad tegelikult peaksid minema ja kumb neid paremini aidata suudab, ei peagi teadma, loomulikult peaks olema nii, et kui lähed emma kumma juurde hindab arst ise kumb ravi on patsiendile sobilikum... Siin kohal tuleb arstide enda tase mängu.

Kuid Eestis on üldsegi nii, et suur osa inimesi pelgab ''hulluarsti'' juures käimist, veel rohkem regulaarset käimist... Ja meie armsatest hulluarstidest on Eesti tervishoiu süsteemist ka kahjuks puudus...

Rääkimata, siis sellest, et meil ei räägita sellest, mis on depressioon, bipolaarsus, skisofreenia, ocd, ärevushäired jne. millest juba ise tulenevad probleemid, et inimesed ei mõista neid probleeme ja kui neil endal esinevad need, siis on neil väga raske sellega tegeleda. Mitte kellegile ei meeldi ju mõelda, et neil on midagi viga, veel vähem, et nende mõistusel on midagi viga.


Muide see kuradi kanepi poolt või vastu arutelu on siin juba religioosselt fanaatiliseks läinud.

Eestis tarvitab antidepressante igapäevaselt 30 000 inimest.

Ma olen jäämehega kohati nõus, aga samas kui alaska viidatud statistika vastab tõele, siis ei saa mitte kuidagi väita, et 30 000 inimesel esineb depressioon nii raskel kujul, et seda ei saaks ravida ilma antidepressantide ja muude ainete/ravimideta.

[Potsataja]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Ma olen jäämehega kohati nõus, aga samas kui alaska viidatud statistika vastab tõele, siis ei saa mitte kuidagi väita, et 30 000 inimesel esineb depressioon nii raskel kujul, et seda ei saaks ravida ilma antidepressantide ja muude ainete/ravimideta.

Kui nüüd vaadata Goodspeed_EJ postitatud pildiseeriat, siis USA-s tarvitab neid umbkaudu 10%+ meestest ja 18%+ naistest. Eesti ümmargune 3% täiskasvanud elanikkonnast on selle kõrval kohe väga väike number.

[Vandalar]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Natukene elu karmimat poolt ka. Täna vice's lugusid sirvides sattusin sellise täiesti uskumatu loo peale. http://www.vice.com/en_uk/read/ex-bi...ler-111-v15n10

[karupoeg]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Eestlastel on vist üldse mingi tõsine probleem psühhiaatriliste probleemide mõistmisel.

Põhimõtteliselt depressiooni ka kvalifitseeritakse igat moodi, üldisemalt, siis kerge, mõõdukas või raske depressioon.

Kui on juttu juba raskest või isegi mõõdukast depressioonist ei ole siin enam sittagi teha mingi ''elu kardinaalse muutmise'' või ''hoiakute muutmisega'' see jutt on nii haige möga minu kõrvadele ja ükskõik kellele kes teab midagi psühhiaatriast või ise kogenud mõõdukat või rasket depressiooni...

Kuidas depressioon tekib on iseasi. Kas mingi põhjustajaga (lähedase surm, rahalised jamad, suhted jne) või lihtsalt puht (aju) keemilised põhjused. Kliiniline depressioon + bipolaarsus ja teised maniakaalsed meeleolumuutuse häired ei ole mitte kuidagiviisi seotud kellegi elukvaliteedi, suhtumise vms ja on suures osas pärilikud haigused

Inimese aju keemia võib ka muutuda depressioonist, mis ei ole pärilikult kliiniline või maniakaalne häire ja ka sel juhul ei muuda mingi ''luuseriks mitte olemine'' mitte midagi.

Loomulikult on palju arste kes suruvad peale igasuguseid ravimeid inimestele kel neid vaja pole, aga siin tuleb jällegi mängu ka inimeste enda teadmatus.

PSÜHHIAATER määrab ravimeid
PSÜHHOLOOG on terepaut tema ei määra ravimeid.

Inimesed ei tea kumma juurde nad tegelikult peaksid minema ja kumb neid paremini aidata suudab, ei peagi teadma, loomulikult peaks olema nii, et kui lähed emma kumma juurde hindab arst ise kumb ravi on patsiendile sobilikum... Siin kohal tuleb arstide enda tase mängu.

Kuid Eestis on üldsegi nii, et suur osa inimesi pelgab ''hulluarsti'' juures käimist, veel rohkem regulaarset käimist... Ja meie armsatest hulluarstidest on Eesti tervishoiu süsteemist ka kahjuks puudus...

Rääkimata, siis sellest, et meil ei räägita sellest, mis on depressioon, bipolaarsus, skisofreenia, ocd, ärevushäired jne. millest juba ise tulenevad probleemid, et inimesed ei mõista neid probleeme ja kui neil endal esinevad need, siis on neil väga raske sellega tegeleda. Mitte kellegile ei meeldi ju mõelda, et neil on midagi viga, veel vähem, et nende mõistusel on midagi viga.


Muide see kuradi kanepi poolt või vastu arutelu on siin juba religioosselt fanaatiliseks läinud.

Sellega on kõik ka öeldud.

BuildUpile- AD-sid ei kasutata ainult depressiooni ravimiseks. Ära lase nimel ennast eksitada. Näiteks kasutatakse neid ka ärevuse, keskendumishäirete jne puhul.

[Spewmonkey]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Sellega on kõik ka öeldud.

BuildUpile- AD-sid ei kasutata ainult depressiooni ravimiseks. Ära lase nimel ennast eksitada. Näiteks kasutatakse neid ka ärevuse, keskendumishäirete jne puhul.

Võib tunduda küll imelik mõte, aga äkki sellepärast ongi AD'd ülekasutatud, et neid kirjutatakse igasuguste semi-väljamõeldud probleemide jaoks?

[MartinGarcia]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Sa ei suutnud mitte ühelegi mu küsimusele vastata?! Ära saa minust valesti aru. Mul on täiesti ükskõik kas sa suitsetad, kus sa suitsetad, palju sa suitsetad, aga mul on tunne, et kanepist ongi saanud sinu elumõte. Ainult kanep pakub sulle naudingut ja kui sul puudub võimalus kanepit suitsetada, siis sa tunned ennast halvasti ja elu tundub sinu jaoks täiesti tühine?!

Üleüldiselt tahtsin ma rääkida hoopiski sellest, et kõik need ravimid, kanep, narkootikumid ei aita probleeme lahendada. Nad võivad sind korraks aidata, aga ühel hetkel seisad sa ikkagist silmitsi samade vanade probleemidega. Mõned ained/ravimid võib-olla isegi võivad probleemi või haiguse lahendada, aga kust probleem/haigus alguse sai jääb endiselt teadmatuks ja on väga suur tõenäosus, et peagi ollakse sama probleemi ees.

Mis puutub depressiooni, siis ma arvan, et enamus inimeste ellu suhtumine on lihtsalt niivõrd väär. Enamus inimesi hindabki elukvaliteeti selle järgi kui kõva karjäär neil on, mitu autot, mitu maja ja mitu nulli pangakontol. Ja kui sul neid asju ei eksisteeri, siis ei olegi midagi muud teha kui süüa tablette, tõmmata kanepit või uputada oma mured viinaklaasi (muidugi on see kõik ka hea lõõgastus, aga ma räägin depressiooni seisukohast ja lahendustest). See kõik on pettekujutelm. Nagu muruntau kirjutas, et kui kogu tema investori karjäär õhku haihtus oli ta enesehinnang miinustes. Praeguse aja ühiskond ning meedia ongi loonud sellise kuvandi ning suhtumise, et kui sa oled edukas siis sa võiksid kasvõi kuu taevast alla tuua, aga kui sa ühel hetkel peaksid kaotama töö ja kogu oma vara, siis sul ei olegi muud teha kui lahendada oma probleemid türisalu pangal.

Ka minu jaoks on karjäär ja raha väga olulisel kohal elus, aga sellest ei tohiks sõltuda minu kui inimese väärtus. Reaalsuses on kõik inimesed võrdväärsed ja kõigil inimestel on õigus elada ja olla õnnelik. Inimesed aga lihtsalt ei oska või ei suuda seda tajuda. Nad sõidavad läbi elu autopiloodil ning elavad kas minevikus või tulevikus nautimata praegust hetke, seda mis on just siin ja praegu. Kohe kindlasti ei saa ma väita, et ma olen teistest parem või et ma oskan paremini elada, aga ma tean, et õnnelik olemine on väga suuresti seotud üleüldise ellu suhtumisega ja ma olen 100% veendunud, et narkootikumid, ravimid ning ühiskonna tavade liigne jälgimine on ainult teekond kannatusteni. Reaalsed eluväärtused asuvad kusagil mujal.

+1

[karupoeg]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

soovitan korra lugeda üle Jäämehe jutu ning minu poolt seal highlightitud osa.

Aga kohati on sul ka õigus, kuid eestis vähemalt ei ole päris nii hull see asi. Kindlasti USA näitel on su mõttel ka üsnagi suur tõepõhi taga.

See arutelu saigi tegelikult ju alguse kellegi mõttest, et pigem võiksid AD-d olla käsimüügis...

veelkord... AD-e üle on siinne arutelu kehv, sest räägitakse sageli üksteisest mööda ja erinevatest asjadest.
Psühhofarmakonide ja nende määramise puhul tuleb eelkõige tähele panna nii põhjuseid, kui seda, kui palju inimese elu on häiritud.

Võtame näitena depressiooni leina puhul ja depressiooni bipolaarse häire puhul. Leinast tekitud depressiooni puhul on antidepressandi määramine tõesti üsna mõttetu, sest lein on väga oluline osa inimese reaalsusega kohanemise mehhanismiks.
Kui sellisel juhul määrata inimesel AD, siis see võib ta teha lihtsalt tuimaks, tekitades tulevikus veel suuremaid hingepiinu lahendamata probleemide näol.

Võtame aga nüüd näitena bipolaarse häire, kus maniakaalsed perioodid vahelduvad depressiivsete perioodidega. Sellise häire puhul ei ole suurt pistmist millegi muuga kui aju keemilise düsfunktsiooniga. Seega on AD-de määramine (või muude ravimite) äärmiselt oluline. + sinna juurde ka psühholoogiline abi.

jällegi, nagu mainis Jäämees.
Psühhiaater määrab haigusele kõige paremini vastava ravimi.
Psühholoog aitab inimesel mõista tema probleemi ning selle suhestumist teda ümbritsevaga.

Ideaalis käib ravi psühholoogi ja psühhiaatri koostöös.

Reaalsuses on aga see, et psühhiaater kirjutab ravimi, inimene arvab, et see on mingi taevamanna, mis aitab teda ning pärast tule pettununa foorumitesse jaurama, kuidas sittagi ravim ei teinud. Arvestamata, et kliinilises psühhiaatrias ja kliinilises psühholoogias käib ravi ALATI nii psühhiaatria kui psühholoogia tandemina.

[karupoeg]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Sa ei suutnud mitte ühelegi mu küsimusele vastata?! Ära saa minust valesti aru. Mul on täiesti ükskõik kas sa suitsetad, kus sa suitsetad, palju sa suitsetad, aga mul on tunne, et kanepist ongi saanud sinu elumõte. Ainult kanep pakub sulle naudingut ja kui sul puudub võimalus kanepit suitsetada, siis sa tunned ennast halvasti ja elu tundub sinu jaoks täiesti tühine?!

Üleüldiselt tahtsin ma rääkida hoopiski sellest, et kõik need ravimid, kanep, narkootikumid ei aita probleeme lahendada. Nad võivad sind korraks aidata, aga ühel hetkel seisad sa ikkagist silmitsi samade vanade probleemidega. Mõned ained/ravimid võib-olla isegi võivad probleemi või haiguse lahendada, aga kust probleem/haigus alguse sai jääb endiselt teadmatuks ja on väga suur tõenäosus, et peagi ollakse sama probleemi ees.

Mis puutub depressiooni, siis ma arvan, et enamus inimeste ellu suhtumine on lihtsalt niivõrd väär. Enamus inimesi hindabki elukvaliteeti selle järgi kui kõva karjäär neil on, mitu autot, mitu maja ja mitu nulli pangakontol. Ja kui sul neid asju ei eksisteeri, siis ei olegi midagi muud teha kui süüa tablette, tõmmata kanepit või uputada oma mured viinaklaasi (muidugi on see kõik ka hea lõõgastus, aga ma räägin depressiooni seisukohast ja lahendustest). See kõik on pettekujutelm. Nagu muruntau kirjutas, et kui kogu tema investori karjäär õhku haihtus oli ta enesehinnang miinustes. Praeguse aja ühiskond ning meedia ongi loonud sellise kuvandi ning suhtumise, et kui sa oled edukas siis sa võiksid kasvõi kuu taevast alla tuua, aga kui sa ühel hetkel peaksid kaotama töö ja kogu oma vara, siis sul ei olegi muud teha kui lahendada oma probleemid türisalu pangal.

Ka minu jaoks on karjäär ja raha väga olulisel kohal elus, aga sellest ei tohiks sõltuda minu kui inimese väärtus. Reaalsuses on kõik inimesed võrdväärsed ja kõigil inimestel on õigus elada ja olla õnnelik. Inimesed aga lihtsalt ei oska või ei suuda seda tajuda. Nad sõidavad läbi elu autopiloodil ning elavad kas minevikus või tulevikus nautimata praegust hetke, seda mis on just siin ja praegu. Kohe kindlasti ei saa ma väita, et ma olen teistest parem või et ma oskan paremini elada, aga ma tean, et õnnelik olemine on väga suuresti seotud üleüldise ellu suhtumisega ja ma olen 100% veendunud, et narkootikumid, ravimid ning ühiskonna tavade liigne jälgimine on ainult teekond kannatusteni. Reaalsed eluväärtused asuvad kusagil mujal.

Väga õige ja eluterve tekst. Tõesti! Enamus inimeste probleemidest saavad alguse ebareaalsetest ootustest ja arusaamadest.

Siin on ka teatud "aga". Nimelt ma highlightisin ühe osa. Põhimõtteliselt sa räägid tervest inimesest, kellel on tekkinud enda valikute ja ellusuhtumise tagajärjel depressioon. Sellisel juhul aitabki seda lahendada ainult eluterve dialoog endaga ning iseenese väärtuste ümber kujundamine. Kui seda ravida ravimitega, siis see tekitab sinus tunde, justkui probleem oleks kadunud (seda läbi keemilise mõjutuse), kuid ravimi mõju lõppedes tulevad need probleemid tagasi, sest need ei ole tingitud aju keemiast.

On aga ka palju inimesi, kellel on tegelikult elu korras, kellel on kõik korras, kuid kes kannatavad probleemide all, mis ongi reaalsuses põhjustatud virgatsainete üle- või alatalitusest.

[Spewmonkey]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Tegelikult see küsimärk seal lõpus oli rohkem retooriline, sest neurokeemilise düsbalansi ja keskkonna tekitatud häiretel pole nii raske vahet teha. Lihtsalt paljudel juhtudel, kus AD'd võiks olla viimane õlekõrs, leitakse, et need võiks olla hoopis asi, millest alustada.

[karupoeg]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Õigus sul on.

Aga see on juba tingitud puhtalt asjaolust, et ei ole piisavalt ressursse patsientidega tegelemiseks. Nagu eelpool ka mainiti, siis psühhiaatritest ja psühholoogidest on tõsine puudus. Psühholoog peab nt samamoodi 6 aastat õppima ja siis palk kliinikus 800 lol.
TÜ hullaris võeti hiljuti tööle psühholoogiks inimene, kellel ei ole psühholoogiharidust...

[ebast]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

Võib tunduda küll imelik mõte, aga äkki sellepärast ongi AD'd ülekasutatud, et neid kirjutatakse igasuguste semi-väljamõeldud probleemide jaoks?

Ma parem ei hakka rääkima kuidas elu koos sotsiaalärevus häirega on + veidi paanikat ja lisaks hunnik komplekse. 10selt külastasin esimest psühholoogi.

Sagedane kanep tõi skiso ka välja ja siin ma nüüd siis istun, 800mg seroqueli päevas.

[karupoeg]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

mis skisofreenia vormiga täpselt tegemist?
Äkki tahad-viitsid rääkida natuke lähemalt taustas + sellest, kuidas praegu üldine funktsioneerimine on?

[ebast]

Re: Narkootikumid......müüdid ja tegelikkus

hebefreenne skisofreenia lisadega


igatahes pmst kuna mu laused suht segased aga ma tõesti ei viitsi igat enda lauset 10x editida.

juba tatina olin suht uhhhu, lambi näide: vanematel sünnipäev, MULLE KA KINK!!!!!
aga muidu jah 9saselt vist hakkas enda jaoks asi nadiks minema, bussiga sõitmine oli välistatud, paaanika, appi, ei saa hingata, ärge vaadake mind. tulin kuskilt, olen ühes hoovi otsas ja näen, et keegi trepikoja ees, eip ennem ma ei lähe kui nad läinud, ei saa, miks? ei tea, hirm? paanika? kõik! bussiga sõidan nüüd vabalt kui vaja. telefoniga rääkida ka nagu ei saanud, keegi vastu võttis siis lendas toru kohe hargile, ei saa lihtsalt. noh see oli väga lihtsalt mingid suvalised näited. aa, klassi ees pole kunagi jutustamas käinud, ok vb aastate jooksul 1-2 korda. keskendumine on läbi elu olnud väga raske.



oma haige allasurutudtähelepanu vajadusega olen ka ikka inimestele põrgut korraldanud. Olen rikkunud sitaks sünnipäevi, endiste naiste, ema, isa. sellest olen suht ülesaanud, nii hull ei ole. hea seegi.


suhteid on olnud, pikki aga ma muutun lõpuks täiesti välhakannatamatuks. nüüd olen hoidnud teadlikult, aastaid.


ADsid olen erinevaid söönud aegajalt.

17selt proovisin esimest korda amfetamiini, ok äge. tegin veel ja umbes kolmandal korral taipasin, et nii haige kui see ka pole, peale triipu oli tunne, et olen esimest korda elus normaalne inimene, julgesin suhelda, ei istunud üksi nurgas, olin rõõmus ja kõike muud veel, suppper hea keskenduda, polnud varem seda nagu kogenud.


Praegu rohkem ei jaksa kirjutada, a muidu praegu olen 25. Aga eks ma millalgi jälle kirjutan, tegelikult meeldib, sitaks ammu olen tahtnud juba ma ei tea pihtida? vist vms. Parem hakkab. Äkki saan paremaks inimeseks ka.


Aga üldine funktsioneerimine on hetkel selline, saan hakkama. lühimäluga on väga kaputt ja seda tänu igapäevasele suitsetamisele. koju tulles teen trepikojas trikke, nuga valmis sest keegi võib ju rünnata. õues kõndides vaatan koguaeg seljataha, tegelikult pole naljakas, rets piin on. aga tööl käin ka, varem olin ühel kohal püsinud max 3 kuud, nüüd isegi 2+ aastat AGA elu need viimased 2 aastat on olnud ainult töö ja kodu + mõned ühis üritused ja sünnipäevad sõpradega, linnas peol käinud täpselt 0 korda jne.