Isegi praegu, kui majandus on siinkandis selgelt tõusuteel, räägivad ikkagi paljud, kuidas peaks siit ansipite nuumamise, kehva elujärje ja külma kliima eest massiliselt evakueeruma. Ütleks, et täis bs eluga mitte toime tulevate inimeste suust. Sellistel pole ka välismaal elu nii lill midagi. Elu kuudis koos teiste immigrantidega, kitkuda kalkuneid või vedada meloneid ja kui nii jääb juba paarsada euri üle on tõelised rahabossid valmis.
Kuldne tsitaat LHV foorumi sarnasest teemast:
"Välismaal elamine tundub väga lahe siis, kui sa ise Eesti elad ja vahest välismaale lühemaks ajaks, näiteks puhkuse või ärireisi raames, satud. Kui sa aga välismaale elama asud, siis peale umbes kuute kuud avastad sa, et metrood on kerjuseid ja tõmmuka nahatooniga kahtlase välimise ja käitumisega noormehi täis, et latte ja saiakesed on Tallinna kohvikutes tegelikult paremad kui suvalises Euroopa metropolis, et ise kasvuhoones kasvatatud tomatid on maitsvamad kui välismaa supermarketites pakutavad vesised Hollandi omad ja et ainus tegelik eelis välismaal elades on suurlinnade lähedus, aga kui sa poole aasta jooksul juba kolm korda Pariisis oled käinud, siis hoolimata enesele sisendamisest ja feissbukis rõkkamisest, kui üliväga cool ja romantiline linn Pariis ikka on, ei ole sul enda vastu aus olles enam väga viitsimist sinna neljandat korda minna. Lõpuks elad võõrana võõraste hulgas, kohalikke lehti ei loe ja uudiseid ei vaata, ei tea kes on sinu asukohamaa peaminister või president, kohalike jaoks jääd elu lõpuni ida-euroopa neegriks ja nendega suhtlemine taandub naabritele trepikojas tere ja head aega ütlemisega ning reedeti kõrtsis praalimisega kui kõva ja innovaatiline riik ikka Eesti on, mis olgem ausad, kotib kohalikke umbes samapalju kui sind arengud Ida-Aafrika gay skenes. Lõpuks häirib sind sinu sihtriigis kõik ja Eesti puhul tunduvad omamoodi ägedad olevat isegi vingus näoga teenindajad. Hiljemalt aasta pärast oled saba jalge vahel kodumaal tagasi ja naudid kauni emakeele helisevat kõla juba uue, värske pilguga."
Olen isegi pool aastat Londonis elanud, mitte just väikeste finantsiliste võimaluste juures ja kirjutan eeltoodud tsitaadile 100%liselt alla.
Või mis te arvate?
Kuldne tsitaat LHV foorumi sarnasest teemast:
"Välismaal elamine tundub väga lahe siis, kui sa ise Eesti elad ja vahest välismaale lühemaks ajaks, näiteks puhkuse või ärireisi raames, satud. Kui sa aga välismaale elama asud, siis peale umbes kuute kuud avastad sa, et metrood on kerjuseid ja tõmmuka nahatooniga kahtlase välimise ja käitumisega noormehi täis, et latte ja saiakesed on Tallinna kohvikutes tegelikult paremad kui suvalises Euroopa metropolis, et ise kasvuhoones kasvatatud tomatid on maitsvamad kui välismaa supermarketites pakutavad vesised Hollandi omad ja et ainus tegelik eelis välismaal elades on suurlinnade lähedus, aga kui sa poole aasta jooksul juba kolm korda Pariisis oled käinud, siis hoolimata enesele sisendamisest ja feissbukis rõkkamisest, kui üliväga cool ja romantiline linn Pariis ikka on, ei ole sul enda vastu aus olles enam väga viitsimist sinna neljandat korda minna. Lõpuks elad võõrana võõraste hulgas, kohalikke lehti ei loe ja uudiseid ei vaata, ei tea kes on sinu asukohamaa peaminister või president, kohalike jaoks jääd elu lõpuni ida-euroopa neegriks ja nendega suhtlemine taandub naabritele trepikojas tere ja head aega ütlemisega ning reedeti kõrtsis praalimisega kui kõva ja innovaatiline riik ikka Eesti on, mis olgem ausad, kotib kohalikke umbes samapalju kui sind arengud Ida-Aafrika gay skenes. Lõpuks häirib sind sinu sihtriigis kõik ja Eesti puhul tunduvad omamoodi ägedad olevat isegi vingus näoga teenindajad. Hiljemalt aasta pärast oled saba jalge vahel kodumaal tagasi ja naudid kauni emakeele helisevat kõla juba uue, värske pilguga."
Olen isegi pool aastat Londonis elanud, mitte just väikeste finantsiliste võimaluste juures ja kirjutan eeltoodud tsitaadile 100%liselt alla.
Või mis te arvate?
Comment