Veebruari offtopic

[yolpa]

Re: Veebruari offtopic

Mis toimub kutid?
oe kutt naitas videot prantsuse wikileaksist, et paar paeva tagasi soitsid eestis tankind ja muud sojavae masinad ja et 200 prantsuse sojavaelast saadeti eesti-vene piirile koos usakatega. Eesti uudistes kyll midagi pole.

[kaala]

Re: Veebruari offtopic

Mis toimub kutid?
oe kutt naitas videot prantsuse wikileaksist, et paar paeva tagasi soitsid eestis tankind ja muud sojavae masinad ja et 200 prantsuse sojavaelast saadeti eesti-vene piirile koos usakatega. Eesti uudistes kyll midagi pole.

Näita videot ka siis

[pastilaa]

Re: Veebruari offtopic

Mis toimub kutid?
oe kutt naitas videot prantsuse wikileaksist, et paar paeva tagasi soitsid eestis tankind ja muud sojavae masinad ja et 200 prantsuse sojavaelast saadeti eesti-vene piirile koos usakatega. Eesti uudistes kyll midagi pole.

uudistes oli ka ja kui kalendrisse vaatad, siis saad ka aru.

[atsetoon]

Re: Veebruari offtopic

loodetavasti oli tegemist leveliga...

[bluelite]

Re: Veebruari offtopic

Mis toimub kutid?
oe kutt naitas videot prantsuse wikileaksist, et paar paeva tagasi soitsid eestis tankind ja muud sojavae masinad ja et 200 prantsuse sojavaelast saadeti eesti-vene piirile koos usakatega. Eesti uudistes kyll midagi pole.

loodetavasti oli tegemist leveliga...

http://uudised.err.ee/v/eesti/73870842-fee7-42e2-aeec-fa1df2274821

[atsetoon]

Re: Veebruari offtopic

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/voltsimised-sobingud-must-raha-irli-liige-paljastab-eesti-poliitika-rapast-koogipoolt?id=70854659

täisversiooni palun?

[ristik]

Re: Veebruari offtopic

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/oranzi-furgooni-saladus-varske-inimkaup-otse-ukrainast?id=70805133

see siis ka juba palun

[nikitheone]

Re: Veebruari offtopic

(Klõpsa sisu nägemiseks / peitmiseks)

lestunnistus Kuidas asjad Eesti poliitikas päriselt käivad, kirjutab Res Publica esimene töötaja Rene Leiner (IRL). Viga pole mitte inimestes, vaid süsteemis.
“Unistus puhtast ja ausast poliitikast on utoopia. Seda ei ole üheski riigis. Unistama peab, aga mul ei ole volitusi millegi muutmiseks,” pomises president rohkem nagu omaette.

Peep Ehasalu “Hullu munga päevik”

Südatalv 2003. Üsna tihti heliseb mu taskus telefon ja ekraanile ilmuvad kolm tähte – Ken. Helistajaks Res Publica hall kardinal ja varasem peasekretär (parteilaste slängis gensek) Ken-Marti Vaher. “Kuidas läheb, olukord on kontrolli all? Teeme siis nii, et paneme Teedu Tartus esimeseks, Urmo võiks olla teine ja Ene kolmas.” Jutt lühike ja selge. Business as usual.

Hilisöö samast ajajärgust. Tegevuspaik Res Publica Tartu kontor. Tegevus tuttav eelmisest hilissuvest, kohalike valimiste nimekirjade sisevalimistest. Uksed keeratakse lukku, tuled kustutatakse. Lukustatud kontorisse jäävad kaks inimest – mina ja tänaseks geivastase populismiga tuntust kogunud ustav parteisõdur, juba siis “papa” tiitli teeninud Priit Sibul. “Papa” tähistas Res Publica vanade olijate sekka ehk kõige suletumasse siseringi kuulujaid.

Mina vastutasin valimiskampaania eest Tartus, Sibul oli keskkontori emissaar terves Lõuna-Eestis.

Tööriistadeks olid meil kruvikeeraja, paber ja pastakas. Käimas olid Eesti poliitkultuuri üheks päästerõngaks nimetatud erakonnasisesed valimised, mille tulemusel pidi valimisnimekiri moodustuma mitte partei tagatoas, vaid vox populi põhimõttel, kus igal erakonna liikmel võrdsed võimalused valida. Tegelikkus nägi aga välja järgmine.

Vandeseltslaslikud näod peas, liigutasime valimiskasti kontori kõige tagumisse nurka. Kruvikeeraja abil eemaldasime kasti põhja. Kahjuks ma ei mäleta, kas see oli kruvide, naelte või mingi muu meetodiga kinnitatud, aga lahti me ta saime. Võtsime välja kõik sedelid ja asusime hääli üle lugema.

Tulemustest tegin järeldused, keda on vaja upitada ja kellele antavaid hääli vähendada.

Võib-olla kõige lihtsam meetod olnuks ühed sedelid teistega asendada, aga nii nahaalseks polnud põhjust minna.

Hoopis kindlam oli kaasata mõni ustav parteilane, kellele sai lubada tema jaoks piisavalt kõrge koha nimekirjas, kui ta paneb “oma inimesed” sisevalimistel hääletama kontorile sobival moel.

Ja nii ta läks. Muidugi ei õnnestunud sel viisil ära sättida kogu nimekirja, kuid peamine ikkagi saavutati. Kõige tülikamad kandidaadid suudeti kas elimineerida või jätta ohututele positsioonidele.

Nii tegime Riigikogu valimisnimekirjas kolmanda positsiooni Ene *Ergmale, keda teab täna iga eestlane.

Aastatel 2002–2003 olid temast kuulnud vaid üksikud inimesed akadeemilistest ringkondadest. Tavalisele valijale oli tegemist täiesti tundmatu inimesega ehk naisega metsast.

Sama seis oli erakonna sees, mistõttu tuligi Ergmad sisevalimistel üles puššida, et garanteerida kontoris kokkulepitud kolmas koht ringkonnanimekirjas.

Mäletan, et mõni päev enne nimekirjade kinnitamist tuli Ene mu juurde ja ütles: “Tead, Rene, ma vist ei viitsi seda tralli kaasa teha.” Rahustasin teda. Kõik oli juba otsustatud. Enest sai mõne kuu pärast vabariigi teine inimene, Riigikogu esimees.

Kui teda poleks inkubeeritud, olekski ta jäänud ülikooliringkondades 200–300 hääle võtjaks. Ehkki erinevalt tõelistest broileritest on ta siiski suurema osa oma elust vabana elanud ning koguni lennanud.

Samamoodi sai pušitud ka nimekirja võetud Tartu meditsiinikooli direktorit, suure potentsiaaliga *Anneli Kannust. Kui me poleks talle tookord kunstlikult hääli juurde meisterdanud, poleks temast kunagi saanud ei Tartu piirkonna juhatuse liiget ega viiendat numbrit kohalike valimiste nimekirjas. Tema tegelik tuntus piirkonnas oleks maksimaalselt lubanud ehk kohta kolmandas kümnes. Me uskusime temasse ja kõrge kohaga nimekirjas süstisime talle enesekindlust juurde. Tulemuseks koht volikogus.

Sisevalimiste mure seisneb alati selles, et piirkonna kõige populaarsemad isikud on partei piirkonna esimees ja arendus- või tegevjuht. Aga ka erakonna ürituste stammkunded.

Ka mina võinuks vabalt olla mis tahes sisevalimiste nimekirjas esimese kolme hulgas. Mind tundsid kõik piirkonna liikmed, kuna olin tegevjuhina tõenäoliselt ainus, kes kõikidega oli kohtunud.

Kui ma kord Tartu piirkonna juhatusse kandideerisin, saingi suuruselt teise häältesaagi.

Miks ma seda kirjutan? Aga selleks, et kellelgi ei tekiks illusiooni parteisisese demokraatia võimalikkusest. Ega vajalikkusest.

Demokraatiat võib mängida üksnes omaniketa organisatsioonides, aga õigel ettevõttel või parteil on lootust edule üksnes siis, kui tal on omanikud. Kas jutumärkides või ilma, aga ainult neil on tegelik huvi ja motivatsioon seda organisatsiooni juhtida, võtta vastu strateegilisi otsuseid ning lõpuks ka vastutada.

Kui parteil on ladvik, eliit või tagatuba, siis just neil ongi selline motivatsioon ja tahe. Just nemad on selles kontekstis omanikud.

Teised on lihtsalt kaasajooksikud. Hiljem võivad neist muidugi saada ka ärajooksikud.

Teiseks häiris mind Reformierakonna kahe viimase skandaali – Silvergate’i ja Ojukausti – puhul see, et fookus oli ebaolulisel. Üksikutel inimestel ja nende väidetavatel eksimustel. Mitte aga süsteemil ja süsteemsetel vigadel.

Parteiline ringkaitse on samasugune kui arstide või õpetajate ringkaitse, mistõttu me vaevalt kedagi neist kunagi kohtupingis näeme.

Oravapartei käitus mõlema skandaali puhul filigraanselt. Leiti keegi, kelle ohverdamine püha ürituse nimel oli kõige vähem kahjutoov. Karavan aga liigub edasi. See on tugeva organisatsiooni tunnus. Seljad koos edasi.

Ojukausti puhul jäi hüüdjaks hääleks kõrbes väide, et “juhised” häälemanipulatsioonideks saadi keskkontorist ning et sellega tegelesid paljud.

Parteis on kõik omavahel toiduahelaga seotud, seetõttu ei kuule me kunagi partei töötajaid andmas avameelseid intervjuusid. Loomulikult on igasugused häälemanipulatsioonid parteide igapäevane praktika. Kes teeb seda rafineeritumal, kes robustsemal kujul, on juba mängija oskuste ja mängu ilu küsimus.

Ka siin loos toodud üksikud nimed pole kellegi sildistamiseks ega süüdistamiseks, vaid lihtsalt üksikud värvilaigud hallil taustal. Fookus on tegelikult inimesel. Sinul. Minul. Temal.

Tagasi aastasse 2002. Olen endiselt seisukohal, et toona polnudki see kõik teisiti võimalik. Kui tahad midagi kiirelt saavutada, ära mängi demokraatiat. Ära lase dissidente juhatustesse ega nimekirjade tippu.

Nimekirjaasetuste tähtsus on eriti oluline siis, kui partei üldine reiting on väga kõrge. Siis saad sa rohkelt n-ö partei- või nimekirja*hääli, mis tavaliselt antakse esinumbritele. Või siis oled “sisedemokraatiaga” kindlustanud endale kõrge koha partei üldnimekirjas.

Nii said 2003. aastal Riigikokku “äraostmatud”, avalikkusele tundmatu kinnisvaraärimees Sven *Sester ja mitmed teised.

Aga muidugi tuleb tunnistada, et ka tööd tehti meeletult. Näiteks tänane “vabadik” Andres *Herkelgi on vaid korra ajaloos pääsenud Riigikokku ringkonnamandaadiga. Kõikidel teistel kordadel on talle koha kindlustanud kõrge asetus partei üleriigilises nimekirjas ja võrdlusarvu alusel jaotatud kompensatsioonimandaat.

Siseopositsioon ei suutnud teha midagi. Kontor kontrollis kõike.

Eriti magus oli kontrollida saale üldkogude ajal. Valimistoimkonna esimees oli oma mees. Alati, kui oli vaja hääli juurde, olid vastavalt eeltäidetud sedelid põues ja mapis valmis.

Topeltagendid käisid erakonna siseopositsiooni koosolekutel. Reeglina olid nad teise ešeloni silmapaistmatud tegelased, aga näiteks Sester osales Res Publica kokkuvarisemise eelõhtul toimunud partei esimehe valimiste duellis Taavi *Veskimägi – Jaanus Rahumägi mõlema leeri kohtumistel.

Ühelt erakonna juhtorganite valimiselt meenub, et isegi häältelugemiskomisjoni tööd jälgima saadetud siseopositsiooni *valimisvaatleja ei saanud aru, kui tema silme ees muude paberite hulgas patakas täidetud sedeleid mustkunstniku moel lauale prantsatas. Ükski nendest sedelitest ei läbinud kunagi valimiskasti kitsast ava. Väikesed vallatused.

Üks kindel meetod oli järgmine. Partei nimekirjas on alati “surnud hingi”, keda tavaliselt ühelgi parteikoosolekul või üldkogul ei kohta.

Piirkondade juhtidel ja kontoritel on need nimed hästi teada. Nende eest anti registreerimislehtedele allkirjad juba enne üldkogu toimumist. Kui piirkonnas on 800 hinge ja parteis 10 000, siis on selge, et isegi parima tahtmise juures ei tunne kõik kõiki nime- ja nägupidi, mistõttu tõenäosus allkirja võltsimisega vahele jääda on olematu.

Samasugust taktikat sai kasutada ka lojaalsete parteilastega, keda üks või teine “kontoripaketi” (seltskond, kes pidi juhatusse valitud saama ja kellel oli keskkontori tugi) liige “kontrollis”. Näiteks oli mul kümme sõpra, kes üldkogule tulla ei viitsinud, aga kelle eest sai vaikselt kokkuleppel kontoriga “ära hääletada”.

Samal moel tehti Res Publicast erakond. Kuigi ametlik erakonnastumine sai teoks aastapäevad hiljem, oli kõige olulisem 2. detsembril 2000 Tallinna Reaalkooli aulas toimunud üldkogu. Seal vastu võetud otsuste toel võeti suund poliitilise ühenduse erakonnastumisele. Algas noore, elujõulise ja äraostmatu Res Publica ajastu.

Kindlustamaks otsuste suure*häälelist läbisurumist, tegime 1. detsembri hiliste öötundideni tööd tollase Tallinna kesklinna valitsuse juhi Siim-Valmar Kiisleri kabineti eesruumis. Kiisleri abina oli ametis hilisem Rapla maavanem ja Tõnis Paltsi tänane kampaaniajuht (sellena on ta praktiliselt ületamatu terves riigis) Tiit Leier.

Töö seisnes ühenduse usaldusväärsetele liikmetele *helistamises. Kes ise kohale tulla ei plaaninud, nende nimel vormistasime sealsamas volitused ning *paisutasime reaalsete “õigesti” hääletanute arvu tegelikust osalejate arvust ehk koguni poole võrra suuremaks. Järgmisel päeval oli põhjust kõike seda Hellas Hundis kenasti kurgust alla loputada.

Iga lapski saab aru, et käärid valimiste ametlike kuluaruannete ja tegelike kulude vahel on röögatud. Näiteks lasevad kandidaadid suure hulga arveid kinni maksta oma sõpradest ettevõtjatel. Need kulud, tikutoosist telereklaamini, ei tule kunagi välja.

Ettevõtjal ei keela keegi tellida reklaamiteenust või trükiseid. Nii, nagu vaja, kirjutatakse ka arvetele, sest teiselgi pool on ärimehed, kellele on olulised makstud arved, mitte raha päritolu. Mina saan tikutoosi või lõusta tänavanurgale, sina rahuliku südame, et oled sõpra aidanud ning pole end ametlikult ühegi poliitilise jõuga sidunud.

Palju antakse ka lihtsalt sularaha. See ei tule samuti kunagi välja.

Näiteks Tõnis Lukas (parteilaste hulgas Lukašenka) deklareeris 2007. aasta Riigikogu valimistel ringkonna esinumbrina valimiskuludeks täpselt null krooni. Samas leidis tema isiklik kampaaniajuht, adjutant ja tentsik Toomas Kalmus raskel ajal võimaluse annetada parteikassasse 50 000 krooni. Tavainimese jaoks müstiliselt suur summa. Enam olid annetanud üksnes Tõnis Paltsi, Urmas Sõõrumaa ja Joakim *Heleniuse masti ettevõtjad.

Ma ei mäleta päeva, kui Kalmusel olnuks rahalisi ülejääke. Küllap siis hoidiski iga sendi parteile ja oma iidolile Lukasele. Laiemalt sai Kalmus tuntuks 2011. aastal, kui ta pälvis Lukase nõunikuna töötamise ja “teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest” 5737 eurot ühekordset preemiat. Tänu vanade teenete eest?

Margus Tsahkna, parteis rohkem tuntud Tsaka või Saha nime all, 2007. aasta valimiskulusid ei jõua keegi kokku arvutada. Igasse Tartu postkasti jõudsid klantsajakirjad ja muu sodi, kuigi mõned valimised varem saatis ta laiali sedasorti rämpspostitust taunivaid kleebiseid. Samas ei sisaldanud tema ja erakonna raamatupidaja poolt 5. aprillil 2007 allkirjastatud valimiskampaaniaks kasutatud vahendite päritolu aruanne sentigi tema isiklikku panust…

Samal perioodil astus ühel kenal päeval kontorisse tubli noor parteilane, kes vastutas suure valimisringkonna eest, ja teatas, et üks kandidaat, tuntud pühamees, on konkreetne vend. “Pani viis tonni lauale ja küsis, kas see on piisav.”

Minu mälu järgi oli see summa valimistel ringkonna esikolmikust tagapool kandideerinu minimaalseks “kümniseks”. Seega piisav.

Kas raha deklareeriti või anti mustalt kulutada, oli teisejärguline küsimus. Kui gensek helistas, et õhtul kell kuus sõidab kontori ette auto, siis sõitiski. Aken lasti alla ja raha vahetas omanikke.

Tegelikult võib eeldada, et umbes pool rahast liigubki seda teist liini pidi.

Avalikke annetusi tehakse üksnes juhuks, et midagigi näidata.

Seega viga on süsteemis ning seda saab muuta ainult süsteem ise. Väljastpoolt võid sa kõik kraanid kinni keerata, aga keegi ei takista mul ümbrikus raha lauale panna.

Hulk vahtu on löödud üles tõendusmaterjalide ehtsuse, paikapidavuse ja ajalise kehtivuse üle. Süsteem sellest ei muutu. See on nagu lumepall soomukile.

Seetõttu ei viitsinud ma Silver*gate’i ajal minna riigiprokurör *Heili Sepale ütlusi andma, kuigi meil oli kohtumine juba kokku lepitud. Milleks? Kellegi võlla tõmbamine ei peata karavani. Muutumine saab alati alata üksnes seestpoolt. Iseendast. Ja parteid on iseenda peegelpilt.

Nõus. Õigusriigi reeglid. Eesmärgiks leida konkreetsed süüdlased, need häbimärgistada, kõrvale tõrjuda.

Pole lootustki, et oluline osa siseringist üht või teist siin kirjeldatud teguviisi avalikult tunnistaks. Kardetakse oma töökohtade ehk igapäevase leiva pärast. Vajadusel eitatakse kõike.

Väljapoole öelduna on see kõik nende jaoks luul ja fantaasia. Täpselt nagu on siseringist väljaspool elavate, kuid seda näinud inimeste jaoks luul ja fantaasia see suletud maailm, milles sisering elab.

Paadunud parteilastele peaks ehk seadusega kehtestama kohustusliku rotatsiooni, kui kaua ta tohib neis kafkalikes koridorides järjest liikuda, et tegelikust elust mitte liiga kaugele ära imbuda.

Nagu intensiivravi osakonnas töötavatele arstidele, kes on surma suhtes juba nii tuimaks muutunud, et tõsist vastupanu enam osutada ei oska või soovi.

Mis süüdistamisse puutub, siis heaks näiteks on Indrek Raudne, keda süüdistati seitsmes surmapatus, peaaegu et riigireetmises. Lõpuks ei jäänud ta süüdi milleski sellises, milles teda süüdistati, ega jää kunagi.

Pole vaja süüdistada, on vaja hakata ise muutma ja muutuma. Seetõttu on vaimselt parteistumata asumi- ja külaseltsid heaks näiteks, kuidas protsesse muuta ja mõjutada.

Tegelikult polegi neid nn süüdlasi vaja rahval, vaid poliitikute karjal endal. Karjareeglite kohaselt peab aeg-ajalt ohvreid tooma, et teised näeksid selle taustal välja puhtamad, paremad ja õilsamad.

Demokraatiaga on meil tegelikult väga hästi. Selle näiteks on kas või fakt, et käesolev lugu saab kõige loetavamas nädalalehes ilmuda ning see ei oma tegelikkusele mingit olulist mõju. Karavan liigub edasi.

Resümee võiks olla järgmine. Kõik muutused saavad alguse sinust endast. Seni, kuni sa ajad segamini firmale ja endale ostetud auto, kuni maksad teenuste eest silma pilgutamata sularahas ja tšekki saamata, kuni oled nõus poest ostma külmkapi või televiisori odavamalt, kui saad maksta sulas (loe: mustalt), kuni sa pole nõukogude ajast muutunud ning ei oska ametniku ja riigiteenistujana suhtuda sinu kasutada olevasse ressurssi samamoodi nagu ettevõtja oma tööga teenitusse, pole põhjust sama käitumist nõuda ka poliitmaniakkidelt.

Ja kui ka õpetaja soovitab sulle elus läbilööki pigem turgu solkides kui ettevõtlik olles ja ausalt makse makstes, mistõttu näeme ka miinimumpalgaga inimesi endale maju ehitamas, siis mängid sa samu mänge, samade reeglite alusel. Sama moll, samad sangad. Ühed mustad mõlemad. Või valged. Pole vahet.

Autor on IRLi liige. Ta oli nii IRLi (liige alates 3. novembrist 2000) kui Res Publica Tartu piirkonna pikaaegne tegevjuht ning viie valimiskampaania juht Tartu linnas, töötab Tartu Raatuse koolis õppe-arendusjuhina.

(Klõpsa sisu nägemiseks / peitmiseks)

Ukrainas valitsev ebakindel olukord on järsult suurendanud sealt Eestisse saabuvate tööliste hulka. Paraku pole sugugi kindel, et kõik tulijad Eestis seaduslikult töötavad.
Aasta tagasi väljus olukord Ukrainas lõplikult kontrolli alt. Umbes samal ajal jõudis Ekspressi toimetusse info, et iga Kiievist saabuva liinibussiga saabub sealt tavaliste reisijate hulgas Eestisse ka rühm tugeva kehaehitusega keskealisi mehi, kellel on kaasas suured reisikotid. Bussijaamas neid oodatakse, seejärel istuvad ukrainlased väikesesse veoautosse ja sõidavad ära teadmata suunas. Rühmas on iga kord kuni kümme inimest.

Ekspress jälgis Tallinna bussijaamas pisteliselt Ukrainast saabuvaid liinibusse. Praegu tuleb Kiievist Tallinnasse neli plaanilist bussi nädalas. Tõepoolest, iga kord oli reisijate hulgas mehi, kes torkasidd silma ühesuguse käitumisega.

Mehed ‒ keskealised, tugeva kehaehitusega, silmatorkamatu riietusega ‒ väljusid bussist ja jäid ootama oma vastuvõtjaid. Kui rühm oli väike, paigutas vastutulija nad sõiduauto(de)sse.

Kui saabujaid on kuus kuni kaheksa, ootas neid bussijaama parklas väike oranž furgoonauto. Mehed tõstsid oma kotid-kohvrid oranži värvi tendiga kaetud furgooni, osa neist ronis ise kabiini, osa aga sinnasamasse furgooni kohvrite vahele. Nagu hiljem teada saime, suundusid nad Koplisse.

Majas, kuhu mehed viidi, asub hulk firmasid. Nende seas on osaühing Smiso. Ettevõtte venekeelne koduleht kinnitab, et Smiso on asutatud 1998. aastal ja tegeleb rahvusvahelise alltöövõtuga, osutades laevade remondi ja kaasajastamise ning suuremõõtmeliste metallkonstruktsioonide valmistamisega seotud teenuseid.

Veel teatatakse kodulehel, et firmas töötavad üksnes kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid (meistrid ja töödejuhatajad, tehnoloogid, töölised ‒ keevitajad, monteerijad, mehaanikud, sealhulgas torujuhtmete keevitajad ja monteerijad), kellel on pikaajaline töökogemus ja nõutav kvalifikatsioon.

Helistasime kodulehel oleval numbril.

“Hallo, tervist, kas te räägite eesti keelt?”

“Vene keelt,” vastas naisterahvas.

“Öelge, ma nägin internetis teie kodulehte. Ja tahan küsida, kes teie kaudu saaks palgata keevitajaid?”

“Jah, saatke meile kiri.”

“Aga kas teil on ainult Eesti keevitajad? Või leiaks ka odavamaid, näiteks Poolast või Ukrainast?”

“On nii ühtesid kui ka teisi.”

Tööjõudu saabub Ukrainast aina rohkem
Eestis töötamiseks peab Ukraina kodanikul olema rida dokumente. Kuid esmajoones tööluba.

"Kui ukrainlane saabub Eestisse ja soovib siin töötada, peab ta esmalt taotlema tööluba. Kui see on saadud, tuleb tal kindlasti sõlmida tööleping, et kõik oleks seaduslik ning tema õigused kaitstud," ütleb tööinspektsioon avalike suhete peaspetsialist Monica-Linde Klemet. "Tööinspektsioon tegeleb teavituse ja järelevalvega. Kui avastatakse midagi ebaseaduslikku, tegeleb asjaga edasi politsei."

"Eestis on võimalik töötada ka lühiajaliselt, kui tööandja on inimese töötamise registreerinud politseis ning inimene on taotlenud viisa Eestisse tulekuks," ütleb politsei välismaalastetalituse juht Liis Valk. "Kui inimene soovib Eestis töötada kauem kui kolm kuud, peab ta taotlema ajutise elamisloa."

Politsei andmetel anti möödunud aastal Ukraina kodanikele 710 ajutist elamisluba. Tänavu jaanuaris sai amet 272 ajutise elamisloa taotlust, neist 85 Ukraina ja 84 Venemaa kodanikelt.

"Tänu Eestis töötamise regulatsiooni muudatustele on viimastel aastatel vähenenud nende juhtumite arv, kus tööandjad või välismaalased rikuvad Eestis töötamise tingimusi. Ukraina kodanikel, kes Eestis töötavad, on tavaliselt selleks seaduslik alus – nende lühiajaline töötamine on tööandja poolt politseis registreeritud või nad on saanud elamisloa Eestis töötamiseks. Välismaalaste seaduse § 303 (välismaalase ilma seadusliku aluseta töötamine) rikkumisi tuvastati 2014. aastal 29 korda, nende hulgas oli Ukraina kodanikke 6," kommenteerib Valk.

Kuid siin ilmneb veel üks huvitav nüanss. Töötamisega seotud ajutise elamisloa saamiseks peab olema ette näidata töötukassa paber, mis kinnitab, et just selle profiiliga spetsialisti Eesti tööturult ei leia.

Töötukassa andmetel saabus Ukrainast eelmisel aastal Eestisse tööle mitmesuguste erialade esindajaid alates arstidest ja lõpetades ehitajatega. Kuid kutsujafirmade hulgas puudub Smiso OÜ. Ehk teisisõnu – mullu ei esitanud Smiso ainsatki Ukraina kodanikust töötaja registreerimise taotlust. Päris tundmatu Smiso nimi siiski pole.

"Selle ettevõttega oleme kokku puutunud töövahenduse ja töölubade osas. Tööpakkumised aastail 2004-2010 (sisaldavad ka töölubade tööpakkumisi) ja tööload aastast 2009 (jaanuar kuni aprill),“ teatab Liis Josua, koondamistele reageerimise juht Eesti Töötukassast.

Õiguskaitseorganid on teadlikud
Tõepoolest, Ukraina veebiportaalidest võib leida kuulutusi, kus pakutakse tööd Eestis. Sagedamini meestele, enamasti ehitustöölisena. Ent kuulutustes antud numbritele helistades võib tööd leida ka õrnema soo esindaja, tõsi mitte Eestisse. "Kas te Saksamaale lapsehoidjana minna ei taha?" küsib töökuulutuse telefonile vastav naisterahvas.

"Sa võtad objekti ja küsid madalamat hinda. Ja tood sisse odava tööjõu. Ütleme, kuni kolm korda kohalikust odavama. Niisuguste tööliste seas on vähe professionaale, ja nad ei põgene siia sellistel tingimustel sugugi hea elu eest. Jah, selliseid asju esineb. Kuid tegelikult on niisugune variant Poolaga lihtsam, Ukrainaga on nõutava paberimajanduse tõttu palju keerulisem," kommenteeris olukorda Ekspressile üks ehitusvaldkonnas tegutsev allikas, kes muuhulgas on kursis ka ebaseadusliku tööjõu kasutamisega.

Imnimkaubanduse ennetamisega tegelev MTÜ Living for Tomorrow kinnitab, et nemad on kirjeldatud skeemidest kuulnud.

"Reeglina on need juhtumid samasugused nagu eestlastel, kes satuvad välismaal õigusteta tööjõu olukorda. Leidub ilusaid kuulutusi, inimene ei pruugi teadagi, et ta juba tuleb siia Eesti seadusi rikkudes, ja arvab, et asub ametlikult tööle," kommenteerib Living for Tomorrow juhataja Sirle Blumberg.

"Kuid tegelikult veetakse neid ühelt objektilt teisele ja keegi ei sõlmi nendega mingeid ametlikke lepinguid. Ukrainlaste jaoks on üldjuhul tegemist ajutise tööga. Nad ei kavatse siia jääda, vaid tahavad pigem kiiresti raha teenida, ärakolimise mõttes on Skandinaaviamaad hoopis peibutavamad. Kuid juba on teada mitu sellist juhtumit, kus inimene on tabatud ebaseaduslikult töötamas, ja sellisel juhul palutakse tal riigist lahkuda. Meie roll piirdub ainult nõustamisega."

Ukrainast tullakse siia tihtilugu Poola viisadega, need kehtivad kolm kuud ja nende omanik tegelikult töötada ei tohi. Kuna tööd on lühiajalised, on taolisi inimesi ja nendega juhtunut raskem märgata.

Kui aga keegi politseisse illegaalse töötaja peale kaebab, lõpeb see viimasele enamasti riigist väljasaatmisega. Väljasaatmine tähendab ka seda, et isik maksab trahvi ja kaotab mitmeks aastaks õiguse siseneda teistesse euroliidu riikidesse. Seega saab ta sama asja eest sisuliselt mitu korda karistada. Pole siis ime, et illegaalsed töötajad oma õiguste eest seisma ei kipu.

Tegelikult pole mingit põhjust heita varju kõigile tööandjatele ja -võtjatele, kes on praegu seotud Ukrainaga. Ekspress leidis terve rea inimesi, kes on viimastel aastatel või isegi kuudel tulnud Ukrainast Eestisse ja töötavad siin täiesti seaduslikult.

"Mina leidsin töö internetikuulutuse peale," räägib Aleksander, kes elab praegu Eestis ja töötab IT-mehena. "Tulime siia koos naisega. Kui aus olla, siis rahas me ei võitnud ‒ pean silmas oma palka ‒, kuid võitsime suhtumises. Minu isiklik motivatsioon oli töötada euroliidu riigis. Ausalt öeldes on Eesti minu sõprade ja tuttavate hulgas suhteliselt eksootiline valik. Sagedamini minnakse Saksamaale või USAsse. Tulime siia 2014. aasta alguses. Siis polnud Ukrainas veel kõike seda, mis praegu, ja hetkel me kindlasti tagasi minna ei kavatse. Aga minu eesti keelest piisab juba A1 kategooriaks. Ma saan aru, kuid veel ei räägi."

Mitu furgoonitäit nädalas
Pärast seda, kui Kiievi bussilt tulnud mehed kaovad Koplis Smiso OÜ sildiga ukse taha, juhatatakse nad samas majas asuvasse lattu. Muul ajal ripub laoukse ees tabalukk. Saanud midagi laost, istuvad pealinna külalised autosse ja nad viiakse kuhugi edasi. Ja selline skeem kordub nädalas mitu korda.

"Tervist! Me kirjutame artiklit Ukraina tööjõust. Me teame, et teie firma annab samuti Ukraina inimestele tööd. Kas me saaksime teilt selle kohta kommentaari?"

"Nendele küsimustele vastab Leonid," teatab seesama naisehääl.

Tema antud telefoninumbril aga Smiso OÜ juhatuse liige Leonid Starikov ei vasta.

Bussiga Kiievist Tallinnasse - 22 tundi, 45 eurot
Praegu saab bussiga Kiievist Tallinnasse sõita neli korda nädalas. Vedajateks on Eesti firma Temptrans ja Ukraina ettevõte Ukrainskie Linija. Huvitaval kombel väljuvad mõlemal vedajal bussid Kiievist kolmapäeviti ja laupäeviti. Sõit kestab umbes 22 tundi.

Ukrainlaste buss sõidab Tallinnasse läbi Valgevene ja Läti idaosa, Eestisse siseneb buss Võrumaal Murati piiripunkti kaudu ja peatub enne Tallinnat ka Tartus. Temptransi liin kulgeb loogilisemalt läbi Minski ja Vilniuse (ehk läbib ka Leedut) ning Panevežysest alates mööda Via Balticat. Eestisse sisenemine käib läbi Ikla piiripunkti ja ainus vahepeatus on Pärnus.

Temptransiga maksab sõit 45 eurot, Ukrainskie Linija küsib pisut rohkem – 50 eurot.

[yolpa]

Re: Veebruari offtopic

http://www.wikistrike.com/2015/02/l-armee-americaine-se-deploie-a-la-frontiere-russe-video.html

tunnen juba veits lollina ennast, aga olin teadlik paraadist ja ka mainisin seda, aga kuna video kuup2ev on 23 ja tundub nii random ajal ja kohas, pani nagu korraks m6tlema, ilmselt pole jh midagi

[mikk2468]

Re: Veebruari offtopic

Paraadi peaproov.

[g00000se]

Re: Veebruari offtopic

keegi kunagi starsis tablestarteriga fishi ka saanud on? :D

[Potsataja]

Re: Veebruari offtopic

http://eestielu.delfi.ee/saaremaa/elu/volanoudjad-toppisid-kinniteibitud-mehe-auto-pakiruumi?id=70883193

+

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=63366

Kõige ulmelisemad lõigud:


Adamsonile mõistis kohus koos varasema karistuse ärakandmata osaga üks aasta, kaks kuud ja 18 päeva vangistust, mille asendas 443 tunni üldkasuliku tööga. Töötunnid tuleb Adamsonil ära teha poolteise aasta jooksul. Ma saan aru nii, et tüübil oli juba tingimisi karistus ja nüüd uue asjaga seoses asendati see nii öelda vähema kui kolme kuu 8h töötundidega ÜKT kaudu?

Kohus mõistis Kärnerilt ja Adamsonilt kannatanu kasuks välja 171,56 eurot kahjutasu. Kärner peab maksma riigituludesse 585 eurot sundraha ning Adamson 192 eurot kaitsjatasu. Riik saab 3+ korda rohkem kui kannatanu?

[Codecci]

Re: Veebruari offtopic

Kakoi kannatanu... Piider maksku oma võlad õigel ajal ära teinekord.

[ristijeesus]

Re: Veebruari offtopic

Lugesid üldse uudist?

[alaska]

Re: Veebruari offtopic

Kakoi kannatanu... Piider maksku oma sõprade võlad õigel ajal ära teinekord.

FYP