Detsembri offtopic

[VisaHing]

Re: Detsembri offtopic

Postimehes oli üks politseinikust neiu artikkel ja ma kritiseerisin seda kommentaarides ning kommentaar läks üha uuesti ja uuesti kustutamisele. Lisaks lähevad Postimehe kommentaarid nii kui nii peale üsna lühikest aega automaatselt kustutamisele :( Seega jääb järgi ainult artikkel ja mitte tagasiside ehk siis likvideeritud on peaaegu igasugune dünaamika, tagasiside, mille tagamine peaks tänapäeva infoühiskonna võimaluste juures ja eriti vaba ajakirjanduse puhul vägagi loomulik ja iseenesest mõistetav olema. Seal ei kannatata kriitikat, eriti sellist kriitikat, mis politsei pihta käib, olgu see õigustatud või mitte IMO.

teades sind siis võin rahustada, see ei olnud kommentaar mis sa kirjutasid :D

[feelitwell]

Re: Detsembri offtopic

[feelitwell]

Re: Detsembri offtopic

[karupoeg]

Re: Detsembri offtopic

Praegune debatt narkootikumide legaliseerimise üle meenutab Tartu Ülikooli professori psühhofarmakoloog Jaanus Harro sõnul 1990. aastate algust, kui Eesti ajakirjandus võttis rõõmsalt vastu ecstasy tuleku, kasutades muu hulgas väljendit e-ajastu. Harro sõnul loodeti ka näiteks kuuekümnendatel, et LSD ja kanep päästavad maailma, kuid seda ei juhtunud. Ka praegu on ühiskondlik atmosfäär tema hinnangul vastuvõtlik lubadustele, et ise ei peagi vaeva nägema, tuleb vaid võtta ravimit ja kõik ongi korras.


Teie 2006. aastal ilmunud raamat algab tõdemusega, et elame uimastite ajastul. Mina mäletan, et toona oli uimastite maailm Eestis suhteliselt väike.

Ma ei pidanud silmas Eestit, vaid kogu maailma. Kuid ka Eestis toimus järsk hüpe umbes 1998. aastast. Hakkasin toona Tartu Ülikoolis pidama loengusarja «Uimastid ja elu» ja ütlesin kuulajatele, et ma ei taha seda ennustust teha, kuid ei ole raske öelda, et kohe-kohe algab Eestis kiire uimastite tarvitamise suurenemine. Meil on ka üks uuring, kus samu inimesi on korduvalt üles otsitud, ja sealt on hästi näha, et 1998. aastal oli Eestis uimasteid proovinud laste arv väga väike. Järgmistel aastatel hakkas see kasvama.

Kas sellest uuringust tuli välja, millist uimastit esmalt prooviti, sest ei alustata ju fentanüülist, vaid millestki muust?

Meil on palju fentanüüli surmajuhtumeid, sest seda on kerge üle doseerida, aga opiaatide manustajaid ei ole nii palju, võrreldes mõne teise uimastiga. Neid on liiga palju, ent neid ei ole rohkem kui amfetamiini derivaatide või kanepi tarvitajaid. Ei olnud siis rohkem ega ole ka praegu.

Kas toona alustati ka kanepist?

Eks see sõltu sellest, mida on kätte saada, ja kättesaadavus sõltub ka sellest, kellega suhelda ja kus elada. On inimesi, ka Eestis, kes alustavad fentanüülist. Üldiselt on alkohol ja tavaline tubakas enne. Tänapäeval ka kanep, aga siis ei pruukinud nii olla.

Praegu elab üks osa ühiskonnast vanusest 35+ teadmisega, et narkootikumid on kusagil Ida-Virumaal ja neid see ei puuduta. Samas on peale kasvanud põlvkond, kellele pole mitte ainult kanep, vaid ka mõned muud ained osa heaoluühiskonnast. Otsustajad võib-olla ei teadvusta, et oleme jõudnud uimastite ajastusse.

Ma ei mõelnud uimastite ajastuga seda, et väga paljud tarvitavad, vaid et selleks on võimalused suuremad kui kunagi varem. Väga paljud, kes teavad, kuidas uimasteid kätte saada, ise ei tarvita ega hakka hankima. Siin on vahe sees ja see tuleb alkoholiga hästi ilmsiks. Me kõik teame, kust seda saab, meil on poes käies alkoholist võimatu mitte mööda kõndida, aga sellest hoolimata üks osa ei joo, kuigi oleme sellega koos üles kasvanud. Kui meile praegu tundub, et uimasteid on hirmus palju, siis sellest ei tohi järeldada, et kõik muudkui tarvitavad.

Ma lugesin ühe uimastidebati kokkuvõtet, kus ülikooli dekaan Jaan Ginter soovitas kerged uimastid legaliseerida. Uimasteid saab küll jagada legaalseteks ja illegaalseteks, aga kas ka kergeteks ja rasketeks?

Legaalsus ja illegaalsus on suhteliselt uduse piiriga. On olemas ravimid, mis on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjas, ja teised, mis ei ole. Näiteks alkohol. Mõne ravimi korral sõltub nimekirjas olemine isegi sellest, millisel kujul on see kasutusel.

Ma lugesin Tarmo Noobi (A. Le Coq juhi – toim) arvamust, et tema ei taha, et keegi teine otsustaks selle üle, kui palju piparkooke võib osta ja ära süüa. Seetõttu ei tohiks keegi otsustada, kui palju õlut võib keegi osta ja ära juua. Sama loogikaga võib põhjendada kanepi suitsetamist. Aga miks peaks keegi teine otsustama inimese enda eest, kas ta fentanüüli võib osta ja süstida? See on sama filosoofia. Kui tuleb kuskile piir tõmmata, siis mille alusel? See peaks olema selgelt sõnastatud, kas piparkoogi, alkoholi, kanepi või fentanüüli juures. Otsustamise koht on pigem selles, kuidas põhjendada piiri tõmbamist. Aga see argument üldkujul, mida hästi palju kasutatakse, et inimesed peaksid saama ise otsustada, ei tee piparkoogil ja fentanüülil vahet.

Alkoholi puhul toovad terviseedendajad näite, et kui riigis tarbitakse kuus liitrit puhast alkoholi elaniku kohta, siis selle müügilt teenitud kulud katavad alkoholi põhjustatud kahjud. Ma ei ole kuskil näinud, milline on see suhe kanepi puhul. Räägitakse, et seda apteegis müües teeniks riik nii palju maksutulu, aga keegi ei räägi, kui palju toovad kaasnevad tervisekahjud ja sotsiaalsed probleemid kulutusi kaasa.

On kaks põhjust, miks keegi ei ole seda öelnud. Esimene on, et ei taha. Mina ei ole näinud kanepiaktivisti, kes tunnistaks kanepi kahjulikku mõju. Välja arvatud mingid üksikud erandjuhtumid. Seega langeb see küsimus ära. Teine põhjus on see, et sellist infot ei ole lihtsalt kellelgi, sest puudub andmestik selle hindamiseks. Alkoholi kohta on olemas piisavalt palju infot, mille kaudu teha kaudne hinnang. Aga kanepi kohta ei ole võimalik sellist kalkulatsiooni teha.

Isegi mitte Hollandi andmete baasil?

Ma arvan küll, sest ilmselt nad ei ole kogunud selleks vajalikku infot. Kanepi puhul tulevad mängu needsamad argumendid mis alkoholi puhulgi, ent kanepi puhul unustatakse ära, kuidas näiteks hinnata tarbimismahu adekvaatsust. Kuidas Hollandis suudetakse hinnata, kui palju kanepit on tarbitud, kui palju toimeainet ehk mis kangusega see oli? Alkoholiga on lihtne, sest kangus on pudelil kirjas. Kanepi puhul ei ole võimalik teada, kui palju seal kannabinoide sees oli. Lisaks on Holland üks isoleeritud andmepunkt. Uimastite tekitatavate kahjude suurus sõltub paljuski keskkonnast, kus seda tarvitatakse, tarbimismustrist. Sama on ka alkoholiga, aga selle kohta on maailmas võtta palju näiteid, saab jälgida alkoholi tarbimise muutumist ajas ja ruumis. On võimalik ekstrapoleerida neid andmeid hästi mitmel moel. Aga kanepiga ei ole sellist andmestikku ligilähedaseltki olemas.

Miks on kanep praegu maailmas teemaks tõusnud? Ameerika Ühendriikide osariigid legaliseerivad selle kasutamist, samuti Uruguay.

Ameerikas ei suuda nende kriminaalsüsteem seda hallata. Ühendriikide rahvastikust on nii suur proportsioon vangis ja on väga suur sotsiaalne stratifikatsioon. Kui vaadata, mis tüüpi uimastikuritegudega on tegemist, siis kanep on domineeriv. Kuna see on omaette subkultuur, võib küsida, kas väga kergesti karistades ei lükka me inimest rohkem sellesse maailma, kust ta ei saa enam välja. Kas on õige seda niimoodi teha? See on igas ühiskonnas individuaalse otsustamise koht.

Teisalt on maailm läinud järjest interaktiivsemaks ja traditsioonilisele meediale on lisandunud sotsiaalmeedia. Tsensuur, ka kaudne, on palju väiksem. Igasugune info uimastitest levib rohkem, sh kaudne reklaam.

Lõpuks on küsimus ka õhtumaises demokraatlikus ühiskonnas, kus poliitikud sõltuvad oma valijatest ja nende seisukohad on suhteliselt plastilised, kui valijate seisukohad peaksid muutuma. Kanepi poolt ja vastu teema on praegu paljudel puhkudel isikliku populaarsuse teema. See puudutab nii poliitikuid kui ka neid avalikkuses nähtavaid inimesi, kelle sissetulek sõltub sellest, kui paljudele nad meeldivad, olgu selleks siis laulud või kolumnid. On tekkinud lumepalliefekt. Infot kanepist on nii palju kokku veerenud, et see pall lihtsalt kleebib veeredes inimesi enda külge.

Mulle jäi teie raamatust meelde peatükk, kus te väitsite, et meedia ise tõstatab uimastiteema ja levitab seda. Kas Eesti meedia peaks võtma samasuguse hoiaku nagu psühhiaatrid, kes kanepi teemadel ei räägi?

Ma ei tea, kas see on võimalik. Mulle meeldib hirmsasti üks Ardo Hanssoni (Eesti Panga juht – toim) ütlemine paarkümmend aasta tagasi, kui Eestis hakati palju rääkima trendidest. Ta ütles, et kõikidel trendidel on ainult üks ühine omadus ehk nad ei jätku igavesti. Eks ajakirjandus saab ise esimesena ettekujutuse, kas see trend jätkub või keerab kuhugile ära, sest igavesti see nagunii ei jätku.

Praeguses kanepidebatis on see häda, et üks pool on hästi valju häälega ja teine pool ei räägi. Nii jääbki kõlama üks seisukoht.

Aga on meedia valida, milliste inimestega ta räägib, kas ta kutsub tasakaalustavat häält kõrvale või kui palju ta annab sõna ühele ja samale ruuporile, mille tugevus seisneb Eesti ühiskonnas selles, et me austame kõikide inimeste õigust rääkida mida tahes, ka seda, millel ei ole tegelikkusega midagi pistmist. Uudishimulikul ajakirjanikul võiks tekkida küsimus, mis motiivid sellistel inimestel on.

Minuealised teadsid lapsena kanepi olemasolust, aga me ei pidanud selle tarvitamist normaalseks, tänapäeva teismelised aga peavad.

Infoga ongi nii, et lapsed ei pea uimastitest teadma, aga ühel hetkel on see vältimatu, sest nad saavad teada ja sellega on mõistlik kaasas käia. Nii vanematel, õpetajatel kui ka arstidel. Esimene asi on muidugi tagada, et ise ei oldaks vähem informeeritud kui need, kellega räägitakse.

See on tänapäeval keeruline.

Jah ja ei. Parema haridusega inimesel on parem võimalus infot töödelda. Tähtis on säilitada valmisolek seda teha. Tänapäeval on see tunduvalt lihtsam. Kui omal ajal oleks laps tulnud koju mingi teadmisega kanepi kohta, kust ma lapsevanemana oleksin teada saanud, kas see on õige? Praegu lähen ma ja Google’i abil vaatan. Tingimuseks on, et mul on uudishimu ja energiat. Väga oluline on pidada oma last piisavalt tähtsaks, et temaga rääkida ja arutada selle üle, ning arvata, et minust sõltub midagi.

Argumendid, mida üks ja teine pool esitab, on pidevas muutumises ja pigem oleks mõistlik valmisolek säilitada, et küsida, mis suhe on mõnel väitel tegelikkusega. Kui niisugune hoiak on levinud, siis teevad uimastid ka oluliselt vähem kahju. Ma arvan, et Holland on saanud lubada endale kanepi tarvitamist, sest seal elab hästi haritud ja kõrge eneseväärikusega rahvas. Hollandis on politseil suur vabadus otsustada, kas ta peab sekkuma või ei. Ma arvan, et Eestis tekib inimestel allergiline reaktsioon: mis mõttes politseil on õigus midagi otsustada, neil peab kõik täpselt kirjas olema. Niisugustes tingimustes on uimastid ohtlikumad, sest nad ei hooli meie kirjutatud reeglitest ja need jäävad alati ajas maha sellest, mida uimastid suudavad teha.

Kui kanepi legaliseerimise pooldajate argumente vaadata, siis on üks nende väidetest ju see, et kanepi legaliseerimisel väheneksid narkosurmad.

Kust see võetud on? Selle seltskonna puhul peaks esimeseks proovikiviks olema üldse mitte nendega vaidlemine, vaid küsimine, kuidas nad selle arvamuseni jõudsid. Nende väga nõrk külg on oma seisukohtade põhjendamine.

Kas neil on tugevaid argumente?

Nad kasutavad tegelikult tüüpilist propagandistlikku meetodit, et kui keegi ei sea sinu väidet järjekindlalt kahtluse alla, siis kehtib esimese argumendi õigus. See jääb alati rohkem kõlama. Kui tahta teada, kas neil on tõsi taga, tuleb nende argumentide kohta küsida, et nad seletaksid, millel need põhinevad. Tavaliselt libisevad nad järgmise argumendi juurde, aga eks siis peab olema piisavalt enesekindel, et öelda: tuleme ikka esimese juurde tagasi.

Teie raamatust jäi silma, et te ei võta selget seisukohta, kas kanep on halb või hea.

Ma olen farmakoloog ja meie jaoks ei ole ravim kunagi lihtsalt hea või halb. Palju tsiteeritakse Paracelsust, kes ütles, et mürgi ja ravimi vahel ei ole muud erinevust kui annus. See oli selge juba vanadele kreeklastele, kes kasutasid mõlema kohta sõna pharmakon. Mina nimetan kanepit ravimiks, aga ma ei taha sellega öelda, et sellega peaks kindlasti ravima. Ma nimetan ka alkoholi ravimiks. Farmakoloogid nimetavad ravimiteks kõiki neid keemilisi aineid, millel on spetsiifiline füsioloogiline mõju. Need kõik võivad olla nii mürgid kui ka arstimid.

Kas tänapäeval on võimalik uimastivaba ühiskond, sest igaüks, kes on käinud keemiatunnis, suudab kodus ise midagi sünteesida, sest ained on kättesaadavad?

Uimastivaba elu on võimalik, kuni meid ei sunnita neid tarvitama. Uimastivabas ühiskonnas ma natukene kahtlen, sest ma ei tea ajaloost, et oleks kunagi ühtegi olnud. Kuid ka üsna lihtsakoelised ühiskonnad on aru saanud, et iga pharmakon, mis teeb midagi, mida me tahame, omab ka potentsiaali teha midagi, mida me ei taha. Nad on omal moel püüdnud sellega toime tulla. Kõige parem näide on psühhedeelikumide tarvitamine mitmes ameerika kultuuris, kus see on rangelt ritualiseeritud ja seeläbi on riskid minimeeritud.

Kui alkoholi tarbimine on ritualiseeritud, kui on teatud üritused, kus seda juuakse söögi kõrvale, siis see kahjustab oluliselt vähem inimese tervist kui see, kui seda juuakse söögi asemel. Ma tahan öelda, et ma ei eristaks kanepiprobleemi alkoholi omast. Meie kultuuri on alkoholi tarvitamine sisse imbunud ja ma ei näe ühtegi võimalust, et see siit ära läheks.

Eestis on alkoholi puhul hästi levinud arvamus, et see ei ole mitte haigus, vaid tahtejõu puudumine. Kas alkoholism on sõltuvushaigus?

Mina võin alkoholist loobuda, aga see ei tähenda, et alkoholi tarvitamine ei oleks sõltuvushäire, sest mõni teine ei suuda loobuda. Me näeme oma silmaga, et neid on, kes ei suuda.

Alkoholisõltuvuse puhul on laialt levinud muster, et inimene õpib seda teiste eest varjama.

Seda nimetakse käitumuslikuks sõltuvuseks, kus inimene valib, mida ta teiste nähes teeb, et see ei paistaks välja. Mis iganes aine joovet on mingis ulatuses võimalik tahtejõuga varjata. Inimese peas on natukene energiat, et hoida tasakaalus seda, mida uimasti ajus parajasti teeb.

Kas leebemate uimastite nagu alkoholi, kanepi ja nikotiini puhul toimuvad muutused inimese organismis või on see psühholoogiline sõltuvus?

Muutused on ajus olemas igal juhul, kui on sõltuvus. Küsimuses oli hea näide sellest, et alkohol sattus leebemate uimastite hulka koos kanepiga. Tegelikult on see meil legaliseeritud uimasti, aga kas see on kerge uimasti? Alkohol on eluohtlik, sest inimene võib ennast sellest surnuks juua. Selle toksiline letaalne annus ei ole suur, nii et see satuks pigem fentanüüli gruppi.

Seda teadmist oleks Eesti inimestel väga raske vastu võtta.

Minu jaoks on kanepiaktivistide mõtteid sama raske vastu võtta kui seda mõtet. Aga lükake see väide ümber ja öelge, kuidas see vale on, sest kanepist surnuks suitsetanud inimesest ei ole mina kuulnud, surnuks joonutest küll. Kanepiaktivistile meeldib see jutt siiamaani ja ta ütleb, et alkohol on halb ja kanep hea. Kui ma ütlen nüüd järgmiseks, et alkohol kuulub fentanüüliga samasse grupi, siis tekib dissotsiatsioon mõtlemises, et mis ta nüüd ütles.

Ükski formulatsioon, mis uimastite kohta maailmas kehtib, ei põhine kunagi ühel otsustustasandil, vaid on erinevate tegurite summa, mida arvesse võetakse. Alkohol on meil sellepärast müügil teatud piirangutega, et meil on selle tarvitamise tava. See tähendab, et me ei saa sellest lahti, sest ärakeelamist ei aktsepteerita. Teisalt on meil tarvitamine ka teatud mõttes ritualiseeritud. Meil on kogemus, kuidas alkoholi tarvitada nii, et me ei saa mürgitust. Alkoholimürgitusse võib surra, aga meil ei juhu seda nii tihti, kui kasutamise sagedus ja suhteline mürgisus lubaksid eeldada. Meil on olemas teadmine, kuidas mõistlikult tarvitada. Mõne uue uimasti puhul, mida meil ühiskonnas nii palju ei ole, võiksime mõelda nii, et me saame hoida ära selle, et ta võtaks sama positsiooni sisse nagu alkohol, millest ei saa enam lahti.

Kanepiaktivistid ütleksid kindlasti, et erinevalt alkoholist ei ole sellest võimalik jääda sõltuvusse, see ei põhjusta võõrutusnähte. Ongi tahtejõu küsimus: kui tahan, jätan maha, kui ei, siis teen edasi.

Siin ei ole alkoholiga vahet, täpselt samamoodi tekib sõltuvushäire.

Eestis on mitu tuntud inimest öelnud: mina olen oma koguse viina ära joonud ja kui ma korra peaksin maitsma, siis on kõik läbi. Mis inimese organismis toimub, et ühest maitsmisest piisab uuesti tsüklisse langemiseks?

Ilmselt on sõltuvushäire väljakujunemisel aju juba teistmoodi ehitunud ja see muutus jääb pikaks ajaks püsima. Mis see täpselt on, selle kohta on olemas paralleelsed hüpoteesid, ei ole ühte lihtsat tõde. Aga mitmesugused püsivad muutused jäävad ajju, seda me teame.

Tänapäeval loodame kõik, et võtan pilli ja olengi terve. Kas on juba olemas mingid ravimid, mis võiksid sõltuvust maha suruda?

Praegu ei ole sellist ravimit, mis muudaks aju pärast sõltuvushäire väljakujunemist tagasi endiseks. Me isegi ei proovi seda teha, sest meil on küllalt tegemist niisuguste ravimite loomisega, mis aitaksid akuutselt sõltuvusest vabaneda, kaineks saada. Raviks on mitu meetodit, aga nende efektiivsus on oluliselt kehvem kui antibiootikumidel mikroobide vastu.

Jan Uuspõld on avalikult rääkinud, et poe teavitus alkoholimüügi lõppemise kohta pani teda ostma õlut ja ta hakkas jälle jooma. Millest sõltub, et välised mõjutajad, isegi kui need on väiksed, teevad haiguse taas akuutseks?

See näitabki, et tal on sõltuvushäire olemas ja mingi välise stiimuli peale tuleb tagasilangus. Mõned inimesed on tundlikumad nii häire väljakujunemise kui ka tagasilanguse suhtes. Aju õpib ära uimastiga seotud stiimuleid eriti tähtsaks pidama. Sõltuvuseuurijad peavad tõe lähedal seisvaks seda, et uimastid võtavad üle aju autopiloodi. Me teeme palju otsustusi ilma mõtlemata, sest see on kasulik. Uimastitel näib olevat võime seda süsteemi aktiveerida ja siis õpib aju ära, et olulised on nii uimastid ise kui ka nendega koos esinenud stiimulid. Nemad hakkavad seda käitumist kontrollima, võtavad selle automaatse juhtimise üle.

Sel juhul on meditsiiniliselt põhjendatud praegu kavandatav muudatus, mis peidaks alkoholipudelid ära, sest mõne inimese jaoks võibki pudeli nägemine olla haiguse vallandaja?

Kõikide jaoks kindlasti mitte, mõne jaoks on. See on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, milliseid meetmeid me tarvitame ja milliseid mitte. Ju alkoholitootjad teavad ise ka, et kaupade paigutus poes on hoolikalt läbi mõeldud käitumisteadusel põhinev praktika. Niisugune meeldetuletus suurendab uimastite tarbimist üldse ja eks mõnel inimesel võib olla ka otseseks vallandajaks. Sellele alkoholitootja vaidleks vastu, et seni kuni maal on olemas kasvõi üks viinapudel, ei ole võimalik hoida kindlasti seda ära, et alkohoolik seda näeb. Vastus on ? kõik, mis puudutab käitumist, ongi tõenäosuslik. Ei ole jah võimalik 100-protsendiliselt tagada, aga tõenäosust, et ta näeb ja nähes jooma kukub, saab oluliselt vähendada.

Millest tuleneb, et alkoholi pruugivad paljud, aga alkohoolikuks saab mõni? Ilmselt ei muutu ka kanepit suitsetades mitte kõik sõltlaseks. Kas see on seotud geneetilise eelsoodumusega, kasvatusega, enesekontrolliga?

Kõik need asjad loevad, sellepärast me ei saagi kindlalt öelda, kellest saab sõltlane ja kellest mitte. Kahtlemata on pärilikkus oluline, aga ei ole ühte geeni, vaid paljud võivad tarbimist ja sõltuvust mõjutada. Samuti loeb kasvatus, see, millise mustri järgi õpitakse alkoholi tarbima. Eeskujudest sõltub inimese enda tarvitamise muster ja sellest omakorda sõltub lõpuks ka sõltuvuse tekkimine, sest sõltuvust ei tekita geenid ega keskkond, need ainult aitavad kaasa. Sõltuvuse tekitab uimasti tarvitamine. Mida rohkem tarvitada, seda suurema tõenäosusega tekib sõltuvus. On kindlasti pärilik eelsoodumus sõltuvuse kui sellise tekkimiseks, aga hoopis teised eelsoodumused võivad mõjutada tarvitamist, ja kuna sõltuvus omakorda sõltub tarvitamisest, siis ei pea need eelsoodumused üldse samalaadsed olema.

Aga see on siis ju täielik Vene rulett. Sa kunagi ei tea, kas kukud pudelisse või jääd nõela otsa.

Klassikalises Vene ruletis on üks padrun ja seitsmene padrunisalv. Aga mida meie saame teha on see, et meil on mitte seitsme, vaid 70 või 170 padrunisalvega nagaan, kuid padruneid on seal ikka ainult üks. Ehk me väga oluliselt vähendame seda tõenäosust, et tekib sõltuvus või mõni muu probleem.

Ma tulen oma lemmikteema juurde – ega pharmakon’id pole ainult sellepärast ohtlikud, et nad sõltuvust tekitavad. Sõltuvus millestki, mis ei ole ohtlik, on ohutu. Probleem sõltuvusega on selles, et pharmakon’id on ise ohtlikud ja sõltuvus tähendab, et seda ohtlikku asja tarvitatakse. Ega sõltuvus fentanüülist ei oleks probleem, kui fentanüül inimesi ei tapaks.

Igaüks oskab tuua kümneid näiteid, et mu vanaisa suitsetas nagu korsten ja jõi viina, aga elas ikka 90.

Selle poolest erineb rahvatervishoiu teadus täppisteadusest, et me räägime tõenäosuslikest protsessidest. Tõenäosus, et see vanaisa elas 90-aastaseks, on oluliselt väiksem kui teistel vanaisadel, kes ei suitsetanud. Inimene ei sure suitsetamisse, ta sureb kopsuvähki, aga mõnel inimesel seda lihtsalt ei tule. Teoreetiliselt võidakse ühel päeval leida üles geenid, millest sõltub, kas inimene võib kopsuvähi vältimise seisukohast suitsetada või mitte, mõned kandidaadid juba on. Samas ei ole kopsuvähk ainus probleem, mis suitsetamisega tekib. Tekivad näiteks veresoonte probleemid.

Kui rääkida illegaalsetest uimastitest, siis on ajaloost teada näiteid, et mõned neist on tulnud omal ajal müügile kui arstirohi ja hiljem on tunnistatud uimastiks. Kas tänapäeval on mõeldav vastupidine variant, sest farmakoloogias on oluline kasu ja kahju suhe? Kui kasu ületab tekkiva kahju, siis lepitakse kaasnevate tüsistustega ja see muutub ametlikult lubatud ravimiks.

Ma pakuksin, et need, mis on praegu käibel ja mis on keelatud, võetakse arstimina kasutusele kindlasti teistsugusel kujul. Enne oli juttu, et inimestel on kombeks alkoholi tarbida ja sõltuvuses olla nii, et keegi ei märka; kui mõelda opiaatide peale, siis 19. sajandi lõpul oleks sama lugu räägitud oopiumi kohta. See oli vabalt kättesaadav ja paljud inimesed suutsid edukalt varjata ka oma sõltuvust teiste eest.

Praegu on opiaadid range kontrolli all, aga meditsiinis kasutusel. Põhimõtteliselt sama saatus võib oodata nii mõndagi psühhoaktiivset toodet, farmakoloogid võtavad välja puhtad toimeained, nende tootmine standardiseeritakse. Tõenäoliselt on need puhaste toimeainetega preparaadid palju ohtlikumad kui mingi praegu liikvel olev segu. Aga nende tarvitamine reglementeeritakse nii, et kokkuvõttes teeb ohtlikum asi vähem kahju.

Ma eeldasin, et sellele küsimusele vastates jõuab jutt kanepini.

Ma ei kasutanud nimme kanepi näidet, et püsida laiema pildi juures. Maailmas ei ole kanep ainus suur teema. Kui vaadata suurt maailma ja pikka ajatelge, siis on eri uimastid tulnud ja läinud. Kanepiga on ka nii olnud: on olnud tõuse ja langusi igas maailma kohas ise aegadel. Et praegu on Eestis kanep aktuaalne teema, on suure uimastimaailma seisukohast suhteliselt teisejärguline virvendus, mida varsti ei mäleta enam keegi.

Jaanus Harro (53)

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku kliiniline superviisor

Teadlane, psühholoog; uurimisvaldkondadeks psühhobioloogia ja psühhofarmakoloogia, käitumise regulatsioonimehhaismid

Kuningliku Teaduse Seltsi (Uppsala) välisliige, pälvinud Valgetähe IV järgu teenetemärgi (2006), Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse valdkonnas (2005)

Avaldanud raamatu «Uimastite ajalugu» (TÜ kirjastus, 2006)

[karupoeg]

Re: Detsembri offtopic

Mõttetu demagoogia, ära raiska aega ja loe parem Kalveti või Kenderi sõnavõtte. Nemad lajatavad koheselt faktide ja numbritega näkku ja toovad näiteid teiste riikide narkopoliitikast. TAI ja muud p*ded räägivad päheõpitud sitta, mida nad lõuna aeg kohvi kõrvale narko.ee lugesid.

:D

täitsa ulmelisi vendi on ikka olemas.

[timz0333]

Re: Detsembri offtopic

karupoeg sul võiks ka natuke rohkem austust olla teiste foorumi kasutajate vastu.

[donkihott]

Re: Detsembri offtopic

tra krdi värd sa topid ilma spoileriteta tekste siia! Pean fakk sisse logima, et mitte su järjekordset lajatust näha. Ja taipohh sitanikerdis sa nüüd omakorda mingi pasalasuga välja tuled!

[yolpa]

Re: Detsembri offtopic

tra krdi värd sa topid ilma spoileriteta tekste siia! Pean fakk sisse logima, et mitte su järjekordset lajatust näha. Ja taipohh sitanikerdis sa nüüd omakorda mingi pasalasuga välja tuled!

haha, wat?

[karupoeg]

Re: Detsembri offtopic

tra krdi värd sa topid ilma spoileriteta tekste siia! Pean fakk sisse logima, et mitte su järjekordset lajatust näha. Ja taipohh sitanikerdis sa nüüd omakorda mingi pasalasuga välja tuled!

sellise käitumise peale jõuluvana küll ei tule!

[Kakahirmutis]

Re: Detsembri offtopic

tra krdi värd sa topid ilma spoileriteta tekste siia! Pean fakk sisse logima, et mitte su järjekordset lajatust näha. Ja taipohh sitanikerdis sa nüüd omakorda mingi pasalasuga välja tuled!

Mind ajab samamoodi tilti see ilma spoileriteta tl;dr :D



Mitte nii tilti tho :D

[atsetoon]

Re: Detsembri offtopic

jep, mis taotlus tollel tekstil oli? 2014 suri arstide poolt väljakirjutatud ravimite üledooside tõttu usas 47k inimest, võrdluseks total gun deaths oli 12,5k. ei ole kuulnud et keegi popsutamise tõttu oleks ära surnud. kes maksab tellib ka muusika.

[Potsataja]

Re: Detsembri offtopic

http://sport.postimees.ee/3443803/turniiri-kodulehekulg-barutol-on-ebainimlik-joud

Kaidol paistab siiski omajagu lootust olema. Esmase info põhjal mõtlesin, et Fedor saadab ta kiiresti ööbikuid kuulama.

[herlio]

Re: Detsembri offtopic

Homme Radaris pokkeriteemaline lõik

[Codecci]

Re: Detsembri offtopic

http://sport.postimees.ee/3443803/tu...bainimlik-joud

Kaidol paistab siiski omajagu lootust olema. Esmase info põhjal mõtlesin, et Fedor saadab ta kiiresti ööbikuid kuulama.

Ega ta Fedoriga ei võistle, samal kaardil lihtsalt. Muidugi jõust üksi on MMA-s vähe abi (vt: Mariusz Pudzianowski MMA karjäär).

[overbet]

Re: Detsembri offtopic

Kuskil betting oddsid on üleval Baruto matši jaoks? Ei suutnud ise googeldades leida.